Augusti lõpus otsisime prognoosi järgi kaks potensiaalselt kuiva päeva ja sõidsime Tartusse, jätsime masti ja purje vanaema-vanaisa juurde. Palusime vanaisal meid emajõe suudmesse viia. Otsetee oli üles kaevatud ja me pidime sõitma mööda kruusa ja imeteid läbi Elva.
Jõele jõudsime kella 8 paiku. Tasapisi hakkas hämarduma. Kindel plaan oli magamisajaks Pede jõkke jõuda. Andsime siis hagu. Ats, kes on 3 aastane, kartis alguses natuke aga harjus kiiresti. Poole tunni pärast sai toredaks mänguks see, kui ajasin jalad poordidele ja loksutasin Konna niipalju kui suudsin. Oh seda rõõmu.
Pede jõkke sisse keerates oli juba päris pime. Kuna seal mootoriga sõita ei tohi, asusin mõlale. Seiu läks rooli. Kuigi ta ei saanud päris hästi aru põhjus tagajärg seosetest, siis tõmba enda poole lükka minu poole toimis kenasti. Paar käänakut hiljem sidusime jahi lepalatva kinni. Kallas oli soine, nii et maale me ei läinudki. Oli puhas rõõm, et ei pidanud pimedas ja vesisel luhal kuivemat kohta otsima ja telgiga jändama.
Keetsime natuke suppi, sõime kõhu täis ja läksime kajutisse magama. Lapsed ühele poole mina teisele. See öö oli eriliselt külm. Ärkasin tihti, kartes, et lapsed on teki pealt ajanud. Nad magasid magamiskotis ja lisaks ka teki all. Magamiskoti lukk tikkus koguaeg lahti vajuma nii et sidusin ta otsaga lakke kinni. Pzzz pinisesid sääsed. Uks oli küll kinni aga ju olid nad sõidu ajal end kajutisse peitnud. Õnneks valgelt laelt oli neid lihtne leida. Koprad peksid sabadega vett. Vahel tundus et nad toimetavad suisa paadi kõrval. Peale plärtsakat võis kuulda kuidas lained tasa vastu jahi keret loksuvad. Atsu ärkas nuttes ja nõudis emmet. Emmet ei olnud paraku Pede jõe suudmes kuskilt võtta. Lõpuks leppis ta sellega, et mina tulen kah nende poolele magama. Kolmekesi oli kajuti ühe poole kois mõnevõrra kitsas. 15 cm peale suutsin end siiski küllili ära mahutada ja pisut magadagi.
Hommikul oli kajuti seinad kaetud kondensiga nii, et näpuga lakke puutudes nirises sealt vett. Raputasime külma kerest. Hommikusöögiks olid makaronid ja küpsised. Lükkasime paadi kaldast lahti ja aerutasime allavoolu. Mina mõlal, Seiu roolis. Vihma hakkas tibutama.
Tasapisi muutus sadu tugevamaks. Ajasime vihmariided selga. Minimalistlik maastik mõned üksidud bansai puud lagedal väljal. Käänak käänaku taga. Lapsed sõid küpsised ja rüüpasid mõmmi limpsi peale. Mina nautisin vaateid.
Tõotas pikka sadu. Saatsin lapsed kajutisse varju. Janno oma pojaga pidi meiega liituma aga kuna ilm ei paranenud otsustasime, et Janno tuleb üksi ja minu poisidki lähevad Kärevere silla juurest vanaema/vanaisaga. Kaks rumbi sissepoole kas rumbi väljapoole, vaaahetuuus. Lapsed läksid vanaemaga, Janno tuli asemele.
Sõidsime ja ajasime juttu. Peale Kärevere silda tuleb tsivilisatsioon. See teeb pardid julgeks. Vaatamata just alanud jahi hooajale muutusid nad jõe edenedes järjest laisemaks. Lõpuks ei viitsinud ka siis lendu tõusta kui Janno neist üle üritas sõita. Janno kogus endasse salavhia ja ma olen kidel, et nüüdseks on ta selle juba haavlitesse ümber valanud.
Tartu linn. Paraku ei olnud rahvas lippudega meid tervitama tulnud. Oleksime pidanud vist ette helistama. Rebase slippil tegime jahi klaariks, viisime Janno muuseumisse tagasi ja tõmbasime paadi välja.
Järgmisel ööl vanaema juures tekkis Atsil kõriturse. Eks ta oli veidi köhatanud ka enne matka ja küllap vihm ning öösel paadis magamine ei teinud olukorda paremaks. Oli hea meel et ma ei pidanud seda kaasas olnud Zyrteci ja priimusega vett aurutades Pede jõe suudmes ravima vaid sain ülbelt inhalatsiooniaparaadi ja adrenaliiniga varustatud kiirabi kutsuda.
Ats sai terveks ja matkast jäid kõigile toredad mälestused. Bansaipuud, pardid, mõmmi limonaad ja küpsised.
