Friday, September 26, 2008

Emajõel

Lubasin lastele juba tükk aega tagasi, et läheme Emajõele matkama. Suvi kulus nagu liiv sõrmede vahelt. Juba vaatas september niiskete silmadega. Selleks, et minna, tuleb minna.

Augusti lõpus otsisime prognoosi järgi kaks potensiaalselt kuiva päeva ja sõidsime Tartusse, jätsime masti ja purje vanaema-vanaisa juurde. Palusime vanaisal meid emajõe suudmesse viia. Otsetee oli üles kaevatud ja me pidime sõitma mööda kruusa ja imeteid läbi Elva.

Jõele jõudsime kella 8 paiku. Tasapisi hakkas hämarduma. Kindel plaan oli magamisajaks Pede jõkke jõuda. Andsime siis hagu. Ats, kes on 3 aastane, kartis alguses natuke aga harjus kiiresti. Poole tunni pärast sai toredaks mänguks see, kui ajasin jalad poordidele ja loksutasin Konna niipalju kui suudsin. Oh seda rõõmu.

Pede jõkke sisse keerates oli juba päris pime. Kuna seal mootoriga sõita ei tohi, asusin mõlale. Seiu läks rooli. Kuigi ta ei saanud päris hästi aru põhjus tagajärg seosetest, siis tõmba enda poole lükka minu poole toimis kenasti. Paar käänakut hiljem sidusime jahi lepalatva kinni. Kallas oli soine, nii et maale me ei läinudki. Oli puhas rõõm, et ei pidanud pimedas ja vesisel luhal kuivemat kohta otsima ja telgiga jändama.

Keetsime natuke suppi, sõime kõhu täis ja läksime kajutisse magama. Lapsed ühele poole mina teisele. See öö oli eriliselt külm. Ärkasin tihti, kartes, et lapsed on teki pealt ajanud. Nad magasid magamiskotis ja lisaks ka teki all. Magamiskoti lukk tikkus koguaeg lahti vajuma nii et sidusin ta otsaga lakke kinni. Pzzz pinisesid sääsed. Uks oli küll kinni aga ju olid nad sõidu ajal end kajutisse peitnud. Õnneks valgelt laelt oli neid lihtne leida. Koprad peksid sabadega vett. Vahel tundus et nad toimetavad suisa paadi kõrval. Peale plärtsakat võis kuulda kuidas lained tasa vastu jahi keret loksuvad. Atsu ärkas nuttes ja nõudis emmet. Emmet ei olnud paraku Pede jõe suudmes kuskilt võtta. Lõpuks leppis ta sellega, et mina tulen kah nende poolele magama. Kolmekesi oli kajuti ühe poole kois mõnevõrra kitsas. 15 cm peale suutsin end siiski küllili ära mahutada ja pisut magadagi.

Hommikul oli kajuti seinad kaetud kondensiga nii, et näpuga lakke puutudes nirises sealt vett. Raputasime külma kerest. Hommikusöögiks olid makaronid ja küpsised. Lükkasime paadi kaldast lahti ja aerutasime allavoolu. Mina mõlal, Seiu roolis. Vihma hakkas tibutama.

Tasapisi muutus sadu tugevamaks. Ajasime vihmariided selga. Minimalistlik maastik mõned üksidud bansai puud lagedal väljal. Käänak käänaku taga. Lapsed sõid küpsised ja rüüpasid mõmmi limpsi peale. Mina nautisin vaateid.

Tõotas pikka sadu. Saatsin lapsed kajutisse varju. Janno oma pojaga pidi meiega liituma aga kuna ilm ei paranenud otsustasime, et Janno tuleb üksi ja minu poisidki lähevad Kärevere silla juurest vanaema/vanaisaga. Kaks rumbi sissepoole kas rumbi väljapoole, vaaahetuuus. Lapsed läksid vanaemaga, Janno tuli asemele.




Sõidsime ja ajasime juttu. Peale Kärevere silda tuleb tsivilisatsioon. See teeb pardid julgeks. Vaatamata just alanud jahi hooajale muutusid nad jõe edenedes järjest laisemaks. Lõpuks ei viitsinud ka siis lendu tõusta kui Janno neist üle üritas sõita. Janno kogus endasse salavhia ja ma olen kidel, et nüüdseks on ta selle juba haavlitesse ümber valanud.

Tartu linn. Paraku ei olnud rahvas lippudega meid tervitama tulnud. Oleksime pidanud vist ette helistama. Rebase slippil tegime jahi klaariks, viisime Janno muuseumisse tagasi ja tõmbasime paadi välja.

Järgmisel ööl vanaema juures tekkis Atsil kõriturse. Eks ta oli veidi köhatanud ka enne matka ja küllap vihm ning öösel paadis magamine ei teinud olukorda paremaks. Oli hea meel et ma ei pidanud seda kaasas olnud Zyrteci ja priimusega vett aurutades Pede jõe suudmes ravima vaid sain ülbelt inhalatsiooniaparaadi ja adrenaliiniga varustatud kiirabi kutsuda.

Ats sai terveks ja matkast jäid kõigile toredad mälestused. Bansaipuud, pardid, mõmmi limonaad ja küpsised.

Sunday, August 24, 2008

Pojaga lahe(l)

Viimasel ajal on kirjutamine kuidagi soiku jäänud. Pole nagu midagi tähelepanuväärset juhtunud kah. Aga:

Möödunud laupäeval käisime pojaga merel. Kuna me oma päästevesti olime välja laenanud ostsime Pirita paadipoest uue. Esimene haruldane asi juhtuski poes. Hr Soots, kes on alati kõikide ostjatega tõre ja mossis, naeratas. See muidugi ehmatas hullusti ära. Samahästi võiks mu koer mulle hommikul tere ütelda. Tegin ruttu, sääred.

Konna sain vette lihtsalt aga üksi masti peale ei saanud. Poja on selleks tööks veel liiga väike. Kutsusin siis appi kaatrit vettelaskvad noored ja pidin kuulama kommentaare stiilis öö see paat ikka püsti seisab või äää, ööö sa oled ikka mingi vale masti kaasa võtnud äää jne. Nojah. Smalltalk nasevajetsa. Ma elan metsas, ja praktiliselt juhuslike inimestega ei kohtu. Ei oska mina võõrastega kalambuuritseda või kildu rebida. Mast fikseeritakse seest poldiga, mille tarvis on seal õhutusluuk. Ähmiga keerasin seda alguses valepidi ja see kiilus kinni. "Noh nii nüüd tuleb veel kommentaare" mõtlesin. Aga ei tulnud. Ju ma olin sama kurja olemisega kui Soots nii et abistajad põgenesid tagasi oma kaatri juurde. Väike pingutus, luuk lahti, polt kinni, mast peal.

Puri sai eelmise sõiduga vatti ja tatti nii, et ahtriliik oli meetrikese jagu lahti rebenenud. Niisiis on uue purje vajadus nüüd juba paratamatu (mite et enne sinna midagi parata oleks saanud). Vahepeal oleksin nibinabi SailLoftist purje saanud aga kui ootamatult kasvas purje hind kokkulepitud 10500 kroonilt 17 000 siis ma loobusin. Kokkuvõttes kaotasin selle tõttu lühikesest suvest kuu.

Laupäevase sõidu eripära oli see, et tuult praktiliselt polnud. Ega ma muidu polekski julgend poega kaasa võtta. Niisiis venisime krüssus ümber kuulimuna. Sinna sõites tulid vastu paar väikest jahti, kes parajasti Piritale tagasi sõitsid. Kui kuulimuna ümber tiir tehtud üritasin neile järgi saada. Mõne aja möödudes läks see ka õnneks. Niisiis sai jälle kinnitust, et Konn sõidab kiiremini kui aeglased jahid kes ei tea, et nendega võisteldakse. Konna kiituseks tuleb veel ka ütelda, et laias kokpitis oli väga mugav küllili padjal lösutada, samal ajal kui kõik teised tüürimehed ümberringi pidid ebamugavalt plasti peal istuma.

Kuna poja oli joonud 1,5 l jääteed, siis algasid igasugused sellega seotud hädad. Ahtril pissimisega sai ta tublisti hakkama, aga ühe teise häda pidime olude paranemiseni edasi lükkama. "Hei mis asjaga sa sõidad" hõigati väikselt matšreis jahilt. "Rana Aliger," vastasin. Keegi ei saanud midagi aru. Ma ise arvan, et nõnda on Ladina keeles lendav konn. Metsas elamine ikka sotsiaalset vilumust ei treeni.

Viimasel ajal on kõigil purjetajatel mood sildumisel mootorit mitte kasutada. Eks ma siis tegin kah samamoodi... keegi ei näinud ega plaksutanud.

Hädadele leidsime lahenduse, purjeka pakkisime kokku. Masti mahavõtmine oli küll raske aga ma ei tahtnud enam abilisi kutsuda. Pungestades sain siiski hakkama. Nägime mõnd sõpra ajasime juttu. Poja käis veel mõned korrad pissil ja lõpuks sõidsime tagasi koju.

ps. selleks et kindel olla, et meri pojale ikka meeldima hakkab tasub mõned šhokolaadid kaasa osta. Pojale meeldis


pps. Ma nägin et inimesed pildistasid meid. Kui ei tee tüli paluks pilti endalegi. Paneks siia iluks kõigile vaadata.

Friday, April 18, 2008

Uuel hooaeg

Kevad on käes ja meri kutsub. Õieti kutsus terve talve läbi aga jahike oli varjendis peidus.

Mis siis vahepeal toimunud on:

Kõige suurem väljaminek, ehk uus puri on siiani ostmata. Seda mitmetel põhjustel. Peamiselt seetõttu et olen raha muu jaoks hoidnud. Ehk kannatab sellel hooajal siiski vanaga sõita. Eks ma pean mõtlema kuidas seda lappida. Üks idee on ahtriliigile õmmelda peale UV kate. Ühest küljest kaitseks see kiirguse eest ja teisalt lapiks ka augud ära. Eks need probleemid on tekkinud UV kiirgusest ja muidugi ka purje vanusest.

Mõtlesin, et ehk on hää mõte lisada konnale rooliants. Üksi sõites on täiesti võimatu ka kõige lihtsamaid asju tehtud saada. Mul on nüüd siis on Simradi TP10, paigaldatud veel pole, nii et seda kas see minu jahile sobib ei ole veel teada. Niisiis peaks kõigepealt ilma puurimata, liimimata hakkama saama. Kui asi toimib ja tõesti kurssi suudab hoida, siis paigaldame püsivalt.

Mis siis veel?
Gpsiks on mul nüüd Garmini GpsMap 276c. Loodetavasti saan ta millaski ka sügavust näitama. Siis oleks kola vähem.

Ilmselt ma peaksin ikka nats suurema aku lisama. Tavaline autoaku oleks juba ehk juba piisavalt vägev. Lisaks siis ka akukast ja massilüliti. Signalisatsiooni aku jääb rooliantsuga lahjaks aga iga asi omal ajal, kui üldse.

Peaks ka jahi treileri vähe üle vaatama ja ka kere üle käima - eelmise aasta krimud ära klattima. Kiilul on kah üks täke, mis tahaks tilgake uut gelcoati selga.

Niisiis tegemisi on.

Sõiduplaane on kah, aga neid hetkel ei ava... ei taha ära sõnuda.

Sunday, October 28, 2007

Hakkame lõpetama

27. okt. tegin ilmselt selle hooaja lõpusõidu. Sõitsin esialgu üksi. Hommikul toimus ka KJK viimane võidusõit. Priit tegi selle Emeraldil kaasa. Ma korjasin ta peale seda peale ja tegime veel ühe tiiru. Tuul oli väga mõnus. Tunde järgi 3-7 m/s. Maksimum kiiruseks saime 7.3 sõlme. Mul ei olnud jahil ühtegi tuuleniiti ja kui veel jope kapuutsi peas hoidsin ja prille ees, siis oli paljast nahka nii vähe, et täpsest tuule suunast oli raske aru saada. Eks ma sõitsin siis palja peaga. Ilm oli suht jahe ja koos tuulega andis õhtul kaelalihastes tunda.

Esialgu üksi sõites õnnestus purje sisse auk saada. Tegelikult oli välimisel, päikesest pleekinud osal, juba ennegi üks väike auk sees. Nüüd aga läks poomi krootsoodi kinnitusaas sellest läbi ja rebis augu suuremaks. Õnneks mitte lootusetult suureks. Panen sinna purjeteibi peale ja järgmine või ülejärgmine hooaeg tuleb nagunii uus puri vaadata.

Hea uudis on see, et kajalood toimis nii nagu tarvis. Ajasin jahi meelega võimalikult kreeni aga andur siiski kuivale ei jäänud. Paar korda sõitsin jahi nii kreeni, et ta enam tüüri ei kuulanud. Üks neist oli nagunii veest väljas ja teise pinnast jäi väheks. Otseselt ära ka ei luhvanud aga sõna ei kuulanud. Kui purje natuke järgi andsin, siis hakkas tüür jälle tööle.

Uut gpsi katsetasin kah. Eks see ekraan on ikka pisike. Enamus aega hoidsin suuri numbreid ees ja vaatasin sealt kiirust.

Üksi sõites ei õnnestu peale tüürimise ja purje sättimise suurt midagi teha. Lihtsad asjad nagu vendrite kokkukorjamine või õlle alt toomine tundub täiesti ületamatu probleemina. Ainus võimalus asjatada on puri rehvida, asi ära teha ja siis edasi sõita.

Nüüd aga jaht kokku ja talvituma.

Sunday, October 21, 2007

Toibumise faasid

Olgu kohe ära öeldud, et järgnev post lõbustab peamiselt mind ennast, mis on kogu selle blogi peamine (ainus?) mõte. Radi tshevoo (pealisülessanne) nagu oma kunagise teatriteooria õppejõu Inna Taarna rõõmuks nüüd ära märkida saan (kunagi jõuame ka pealis-pealisülesande deklareerimiseni) . Kui te esimese paari lõigu peale ära tüdite, siis ärge edasi lugege... paremaks ei lähe. Aga mis sa teed ära, purjetada on minujaoks juba liiga külm.


Seoses uue Garmini gpsi ostuga sirvin siin parajasti ohvriabi voldikut ja saan palju targemaks.
Õnnetusest toibumine võib jagada nelja faasi
Shokk
  • kaos ja segadus (oli täiesti olemas)
  • eitamine ja mahasurumine (oli ka see... see ei saa tõsi olla kuskilt peab normaalsem kaart ilmuma)
  • apaatia või hüperaktiivsus (istusin natuke aega ja siis läksin keetsin endale kohvi)
  • paanika (oli ka seda)
  • nutt ja naer vaheldumisi (pojad naersid, tütar nuttis)
  • kannatanu käitub nagu laps (koguaeg)
Selles faasis vajab inimene turvalisust, kaitset, hoolitsust ja võimalust oma tundeid välja elada.

Reaktsioonifaasis

Ei too kõiki vorme välja, sest minu puhul toimus peamiselt Ratsionaliseerimine ehk intellektualiseerimine (on üks viis üle saada valusatest ja tunneterohketest juhtumitest. Siia kuulub rääkimine tehniliste, meditsiiniliste või majanduslike terminitega. Seda võib nimetada ka afekti isoleerimiseks, kuna olukorra tunneterohke sisu surutakse maha.)

Reaktsioonifaasis tuleb tegelikkus aeglaselt taas esile ning elu läheb edasi, samas võivad tekkida unehäired, õudusunenäod, elatakse läbi seesmist kaosetunnet, tühjust, kurbust, isolatsiooni ja enesetapumõtteid, võidakse kasutada stimuleerivaid või rahustavaid aineid.
(On tekkinud unehäired. Peamiselt küll mu naisel, Mai-Liisil, aga ka mul. Parim ravi on häire õlapeale võtta ja mööda tuba ringi tammuda ja kõikuda kuni krooksudeni. Mai-Liisil on omad meetodid. Märksõna lakteeruvad/ei lakteeru. )

Läbitöötamisfaas
Ohvri suhtumine on realistlik ja juhtunut aktsepteeriv. Kriisist saadud kogemused muutuvad jõuvarudeks. (selle faasi tegin ma läbi täna hommikul)

Muutustega kohanemise faas
Selles faasis aktsepteerib kuriteoohver juhtunut isegi siis, kui see on jätnud arme ning inimene suunab end taas väljapoole. Elu läheb edasi.

(õhtuks ma jõudsingi siia faasi. Mis siis ikka elu läheb edasi. Lõppeks ma leidsin selles gpsis ka palju head. Näiteks oskan ma ise kaardiparandusi teha. Mõned väga hõredad kohad ma juba joonistasin paremaks. Tegelt päris huvitav. Trükkisin endale umbes 100 lk erialast kirjandust. Põnev)

Aga järgnev lõik teeb muidugi natuke ärevaks

Leidub kuriteoohvreid, kes ei jõua kunagi oma ohvrireaktsioonidega lõpule, kes jäävad toimunud kuriteost lõputult rääkima kõigile inimestele ning kes vajavad pidevat kindlust selles, et neid ikka kuulatakse ning kellel seeläbi on risk jääda üksi ning muutuda kibestunuks. Siin tuleb esile tugiisikute tähtis ülesanne abistada kuriteoohvrit nii (toetus, nõuanded jms), et rasketest läbielamistest saaks lõpptulemusena elukogemus, mis arendaks kuriteoohvrit kui isiksust

Lõpetuseks mõned enne ja pärast pildid (mitte kuridegu vaid kohanemist või kohandamist). Vabandan telefoniga tehtud piltide kvaliteedi pärast


Friday, October 19, 2007

Natuke napakas

Vaimselt terve inimene on uudishimulik ja loomultasa mõtleb teistest head. Nii hakkas minulgi Magellani XL gps sügelema, ok olid seal ka mõned kaartide tekitamisega seotud asjad, aga Peebusele ma selle XLi müüsin. Asemele ostsin Garmin GPSmap76CSx. Kaartideks BlueChart 9.5. Parandustega 2007 aastast.

Kõlab hästi onje. Magellani kaart on parandatud viimati 2005 ( Estonskaje SSSR vaatasin faili muutmise tähtaega [ärge uskuge mis müügimehed räägivad]). Paraku on Garmini kaart väga puudulik. Tahaks kohe pilte kaasa panna. Lihtsad näited. Naissaar.... umbes kaks kivi. sügav igaltpoolt. Selle kaardi järgi pole paremat sadamat. Silmat kinni võib sisse sõita.....madalikule. Sama Dirham.... kivvi jne.

Jutu mõte on see, et vaatamata sellele mis müügimees räägib... ärge uskuge. Kasutage vanu parandusteta Navionicsi kaarte. Garmini kaardid imevad. Müügijorsside magus jutt läks mulle palju aega ja vaeva maksma... õnneks mitte kiile ja tüüre.

Ja nüüd las Garministid vaidlevad vastu.. kui julgevad. Aga mina äng äng äng. Kurdan oma saatust kõigile kes kuulata tahavad. Pean nüüd ikkagi hakkama merel paberkaartidega n...uma, või käsitsi oi oi oi kui palju parandusi tegema.

Wednesday, October 3, 2007

Rana Aliger

Vahepeal valmis GoFivele uus käilakuju. (nüüd tuleb pikk lause, nii et hingake enne korralikult sisse) Nii nagu muru seest tärkavate võilillede vastu võideldes, on sõda looduse vastu pikas perspektiivis nagunii kaotatud, on ka ametliku "Gerda" nime kõrvale tekkinud, "konn" õige täiesti enda alla mattnud. Ütleme, et Tiivuline Konn on siis jahikese hüüdnimi. Mulle meenus Jahtlaeva SantaMaria näkineitsiline käilakuju. Vastu tulles rahva soovidele on nüüdsest suure, steroididel purjelaua käilakujuks Rana Aliger, tiivuline konn.

Lõppu lisaksin ühe mõtte veel. Kuna meil on just laps sündimas ja eelmiste laste nimed on Seiu Siim ja Ats Leiger, siis mu kursaõde, nähes Rana Aligerit mu MSNi nime taga arvas, et see vastsündiva maimukese nimeks saabki. Kole kui tütarlapse üle juba enne sündimist sellist nalja tehakse.