Kuivõrd minu eelmise kajastusega ei saanud päris rahule jääda sest see oli liiga dekadentne /igaksjuhuks vaatasin VÕSist järgi mis see täpselt on: dekadents (pr. langus) allakäik, kirjanduses ja kunstis XIX s. 2. poolel ja XX s. algul levinud nähtused ja tendentsid, millele olid iseloomulikud püüded väljendada tüdimust, jõuetust, küllastatust ja rafineeritust, huvi haruldase, ebaloomuliku, haiglase degenereeruva ja irreaalse vastu. Paljude dekadentide loomingus avaldus terav opositsioon kodanliku ühiskonna moraali ja kultuuriga: ühiskondlikest vastuoludest otsisid dekadendid väljapääsu "puhta kunsti" kultiveerimises, mis on vaba igasugustest sotsiaalsetest ja moraalsetest kohustustest./ siis järgnevalt on kirjutatud jutt nii, et tas poleks teravat opositsiooni kodanliku ühiskonna moraali ja kultuuriga. Ehk et tekst ei oleks vaid puhas kunst ja ühtlasi on vähem rõhku pööratud tüdimusele jõuetusele, küllastusele ja raffineeritusele. Ohjeldatud on ka huvi haruldase, ebaloomuliku, haiglase, degenereeruva ja eriti irreaalse vastu. Kokkuvõtvalt saate teada kuidas asjad tegelikult olidPriit kutsus mind regatti sõitma. Ma muidu võidukimamisest suurt ei arva, võistlemisest üldse eriti ei arva aga tunnistan, et paadist ja purjetamisest saab kõige paremini aru vaid võistlustel. Palusin Janno, Eesti ühe parima purjetaja, kaasa ja otsustasin võistelda. Kodust sõitsime välja suht hilja õhtul sest start pidi olema kell 9 ja Janno, kellel on sellistes asjades kogemusi, soovitas õhtul paadi enamvähem korda sättida. Haapsalu Jahtklubis ei ole töötavat slippi. Pakuti 200 eegu eest kraanateenust. Esialgu käisime näpunäidete järgi vaatamas piirivalve oma. See tundu Yarilsele pisut liiga ekstreemne. Parim valik oli Grand Holmi, nö Siilatsi slipp. Kolasin sadamas ringi aga ühtegi elavat inimest ei leidnud. Patt tunnistada, aga keerasime siis keti seekli ise näpuga lahti ja lasime jahi ikkagi vette, lubadusega hommikul arve klaarida. Ürituse käigus ilmus välja ka GHM turvamees, kes takistamise asemel sõbralikult juttu ajas (tänud talle selle eest). Kuna me regatiks mootori koju jätsime asus Janno mõlale ja mina tüüri. Janno pingutas mõlades oma sitkeid lihaseid, aga rool ei tahtnud sõna kuulata ja ma ei osanud ka tsriivi õigesti arvestada. Nii toimus vaatamata karastunud merekaru (pean Jannot silmas) pardal viibimisele siiski külgtuules ukerdamine. Lisaks oli väike poja Ats mu prillidel sanga ära murdnud nii ei julgend neid merepeal ette panna (mis muidugi ei vabanda midagi). Ehk lisaks olin ka pisut pime. Noh nii või teisiti lõpuks me siiski tänu mõlamehe jõupingutustele ja teravale nägemisele õige kai äärde jõudsime. Öö veetsime sõbraliku purjejahi Stella koides, mille ajas kah Janno välja.
Hommikul, mingil arusaamatul põhjusel, asusin molutama. Selle asemel, et kohe mast peale panna moon ja varustus ära klaarida. Nii ei olnud me veel 0845 valmis. Janno polnud sellist paati vaatamata rikkalikule kogemusele kunagi varem näinud siiski abistas ta rigamisel kuidas vähegi suutis. Mina aga keerasin paanikas auto lukku ja suutsin võtmed ära kaotada (hetk peale kailt lahkumist tulid siiski binokli vutlari alt välja). Ehk meie toidumoon, neli pakki krõpse ja kaks E-dega pikitud suppi, jäi turvaliselt autosse lukutaha. Meie kimbatust märkas Priidu lahke kaasa, kes viimasel hetkel koti herneid kaasa andis. Kokku oli meil päeva moonaks kaks AleCoq 6 pakki pool pudelit rummi ja kott herneid. Tuletasin Jannole meelde kangeid kapteneid kes olid söönud saapaid, rihmu, päikesekreemi ja paadi alla kasvavat mererohtu. Aga loomulikult ei õigusta mu apse ükski vilets vabandus.
Tuul starti ei olnud just tugev. Nii venisime suht aeglaselt. Lahke kohtunik lükkas starti edasi. Nende paadist tõsteti lippe ja lasti signaale mille tähendust ma ei teadnud. Ühelhetkel vajusid kõik üle stardiliini, nii et regatt oli alanud.
Väga nõrk taganttuul. Kiirus 0.3-1,5 sõlme. Kõik sõitsid mõistagi spinnidega. Meie tiksusime kõige sabas. Pole viga, lohutas elukogenud Janno, medaleid jagatakse finishis. Rukkirahu kanalisse keerates enam spinniga sõita ei saanud. Kõik sõitsid märgile suure ringiga. Uurisin kaarti ja ei leidnud otse märgikursil midagi ohtliku. Ka Janno, kes on merd kündnud rohkem miile kui mul eluaastaid kiitis mu mõtte heaks. Kuna ma kohalike tuulenippe ei teadnud siis võtsime kursi otse. Tasapisi saime Merilinnust mööda. Nemadki leidsid meie kursi toreda olevat ja järgnesid. Korraga tõusis tuul ja jaht hakkas sõitma. Tuuletriip oli vast kabeltau laiune ja juhuslikult sattusime meie just selle sisse. Kas oli see ikka juhus või pigem Janno vaist. Mina kahtlustan viimast. Nüüd saime mööda ka Juliast. Varsti lahutas meid juba päris korralik vahemaa. Priit helistas ja küsis kas me katkestasime. Ei miks? Üritame siin otse märki sõita. Kohtusime jaht Albiniga, kes meid vist enam näha ei lootnud. Jäime purje varju nii, et Janno, kes ka sellises pingsas olukorras pead ei kaotanud andis kõva häälega teada meie paremast halsist ja sundis segaja teed andma. Albin pautis meie alla. Tuul oli natuke lainet tõstnud ja see segas päris tugevalt meie käiku. Meeter meetrilt läks Albin ettepoole. Meie ponnistused ei aidanud. Janno ütles, et me peaksime Vormsi nurga varju hoida aga enne ära pautida kui see tuult segama hakkab. Nii me siis ka tegime. Janno oli kolme mehe eest rabades ennast higiseks ajanud ja tuul oli pisut liiga teinud, nii et ta läks hetkeks kajutisse varju. Vaatamata ohvitserikarastusele oli salakaval meretuul ta ikka suutnud läbi tõmmata. Nüüd sain ka ise tüürida. Oi ma olin hädas. Kui ikka oskajat meest pole, siis paat venib nagu tigu. Tuul oli kahe vahel, kas hakata tugevamalt puhuma või vaikida jälle. Üritasin siiski käiku hoida, nii nagu Janno õpetas. Kuna aga tuul oli nõrk, ei saanud ma piisavalt kõrgust võtta. Nii tundus Frisgrunne kogu aeg paudi kaugusel. Lõpuks pressisin liialt aga sain märgist mööda. Mul ei olnud järgmine märk gepsus sees nii et hetkeks valitses uue kursi suhtes segadus. Kohe tõttas appi Janno ja nüüd ühiste jõududega sain kursi ära teha. Ilus pikk halss otse Nordgrunnele. Nüüd oli jälle Janno roolis ja paat lausa lendas. Poolel teel Kipparirahule nägime Vormsi all purje. Kurask, järgi tulevad. Jaht tundus isegi liiga Vormsi ligi. Helistasime Priidule. Frisgrunne tuleb kah võtta, tuletasime meelde. Tuli välja, et nad olid katkestanud. Kurat. Me kogu regati pingutasime, et neist kiirem olla. Nüüd tundus kogu üritus mõneti mõtetuna. Üritasime neid veenda, aga kapteni otsus oli kindel. Voosi keskel toodi neile kaatriga suitsu. Priit orgunnis meilegi neli võiroosi. Ok see rehabiliteerib katkestasime. Voosis oli jällegi taganttuul. Üritasime nii pakstaagis sõita kui võimalik. "Püüame siis Julia vähemalt võistlusväliselt ikkagi kinni, " pani Janno, kes on ka elus väsimatu eesmärkidepoole rühkija, ette. Uus siht silmeees antsime paadil minna. Tegime seal ka oma kiirusrekordi. Nats üle 6 sõlme. Haapsalu sissesõit. Priit oli täiesti käegakatsutavas kauguses. Finish tööt, tööt. Priit oli lõpetas ikkagi paadipikkuse jagu enne.
Kokkuvõttes sain tänu Jannole teada, et paat sõidab ikkagi natuke paremini kui raskus ees. Nõrgas taganttuules hävib spinnidele kindlasti. Natuke leevendab katastroofi bulbi ülesväntamine. Krüssus hävime natukenegi kõrgema lainega raskematele jahtidele. Oma lysi täis sõita on võimalik parema purje ja ideaalsete ilmastikuoludega. Finishis võidab see kes teeb ühe vea vähem ja kokkuvõttes jääb üle vaid hästi veedetud päeva üle rõõmu tunda. Olgu koht milline tahes (teine).
Kurvastuseks oli jahtsadam meie saabumise ajaks väljasurnud. "Siin ei ole elu" kurtis maailma üksikum baarmänn, "kõik läksid ära koju magama". Me siis kauplesime ennast Sassi juurde, käisime Eesti paremas saunas ja jõmisesime niisama, muljetest pungil. Järgmisel päeval võtsime sõbraliku merehotelli Stella ühe reederi Ranno kaasa ja tegime mõnusõitu lahepeal. Oi see Haapsalu laht on minu paadile nagu loodud (või vastupidi) kolasime hobulaiul ja sõitsime lõpuks õnnelikena koju tagasi.
Mis Siilatsi slippi puutub, siis sadamakapten lubas paadi ka välja tõmmata ja ei tahtnudki meie raha :) tänud neile selle eest ja muidugi erilised tänud Jannole kelleta oleks ma ilmselt viimaseks jäänud, kui ma üldse oleksin julgenud merele minna.
ja nüüd tänutäheks pingutuse eest kirjutasin Jannole ka luuletuse
Oh Janno Janno Janno
mis saaks meist sinuta
sul palju ihurammu
ja meretarkust ka
Sa julgelt hoiad rooli
kui lained ründamas
ning üles leiad toodri
ka pilkas pimedas
Ka sooti oled varmas
sa targalt tõmbama
ja kuigi hambad varnas
ei anu armu sa
End läbi sitamere
võid vabalt pressida
et öelda jälle tere
Lät Leet või Eestija
Atmostas Batlija Bunda jau Baltija
Ärgake Baltimaad
Hal lee luu ja
Saarel elavad kaks pesueht mägikitse. Need olid mingis filmis rekvisiitideks. Filmitegijad kukkusid jooma ja kitsed panid plehku. Keegi neid enam kätte ei saanud. Nüüd kolavad saarel juba kolmas aasta.
Jahikese lasime vette Salmistus. Tuult ei olnud. Kohe üldse mitte. Logistasime siis mootoriga Pedassaarele. Kõndisime toreda ringi mööda kohalike vaatamisväärtusi. Peab ütlema, et meeldis. Kui ma tahaks kõik oma sünnipäevad saartel pidada (Helin loe nüüd tähelepanelikult) siis ma helistaksin RMK-sse paneksin 800 eeguga kinni pedassaarel oleva väga laheda majakese ja peaksin pidu seal. Mõni aeg hiljem külastasin sama saart ka laste ja naisega ning ikka tundus lahe. Sama tegi ka Indrek ja ka temale ning isegi ta naisele meeldis. Proovisin mis maitse on rohul mis kasvab paadi alla ehk antud juhul siis sildumispurde külge (loe meie hernereisi ja kangetest näljastest meremeestest kellel muud polnud.) Ei olnud hea. Ok kõris just ei karjunud aga tunne oli just kui oleks juukseid söönud.
Mõnus oli see, et tuul tõusis. Juba oli põhjust purjetada. Jätsime Petissaare tüürpoordi võtsime kursi Koipse idarannikule. Kuna puhus väga mõnusalt, ei raatsinud Koipsele aega pühendada ja peagi oli ta juba seljataha jäänud. Kiirus püsivalt 6+ sõlme ja naeratus meetreid ahtrist järgi lehvimas. Juba hakkas natuke lainet tegema, aga meie mõnu see ei rikkunud. Pigem vastupidi. Ühes tuule tõusuga kasvasid ka plaanid. Nüüd oli juba kerge kava Aksi või Pranglini purjetada. Sest purjetada oli nii mõnus.
Podistasime siis Rammu põhjapoolsest otsast mööda saare taha varju ja siis mööda liitsihti kaldale. Nagu me olime otsad kinnitanud saabus meid vastu võtma foorumlane Kussu, kes oma suvemajale parajasti katuse peale lõi. Kohtumine oli ootamatu aga südamlik. Kussu laenas meile haamrit ja oma vanaisa talu vundamendi nurgakivi, millepeal ma tüüri tiftile jälle esialgse kuju tagasi andsin. Ka saime teada mida saarel vaadata. Käisime siis majaka otsas kauneid vaateid silmitsemas ja kohalikus surnuaias. Teise majaka otsa ronida ei tahtnud kuna ülevalt kostsid iga krõbina peale lindude erutunud hääled. Tornide linnud on mul mõnevõrra hell teema (loe Osmussaarereisi). Me ei kohanud hr Käo metsikuid lambaid, kelle vill on nii paksuks kasvanud, et sealt püssikuul läbi ei lenda. Ilmselt olid nad tuulepoolsel rannikul ennast jahutamas. Käisime siis ujumas (jälle) pöörasime nina mere poole ja asusime tagasiteele. Hoides silmad lahti nägemaks kohaliku vaatamisväärtust Vitukivi (mida me aga üles ei leidnud)
Väga nõrk taganttuul. Kiirus 0.3-1,5 sõlme. Kõik sõitsid mõistagi spinnidega. Meie tiksusime kõige sabas. Pole viga, lohutas elukogenud Janno, medaleid jagatakse finishis. Rukkirahu kanalisse keerates enam spinniga sõita ei saanud. Kõik sõitsid märgile suure ringiga. Uurisin kaarti ja ei leidnud otse märgikursil midagi ohtliku. Ka Janno, kes on merd kündnud rohkem miile kui mul eluaastaid kiitis mu mõtte heaks. Kuna ma kohalike tuulenippe ei teadnud siis võtsime kursi otse. Tasapisi saime Merilinnust mööda. Nemadki leidsid meie kursi toreda olevat ja järgnesid. Korraga tõusis tuul ja jaht hakkas sõitma. Tuuletriip oli vast kabeltau laiune ja juhuslikult sattusime meie just selle sisse. Kas oli see ikka juhus või pigem Janno vaist. Mina kahtlustan viimast. Nüüd saime mööda ka Juliast. Varsti lahutas meid juba päris korralik vahemaa. Priit helistas ja küsis kas me katkestasime. Ei miks? Üritame siin otse märki sõita. Kohtusime jaht Albiniga, kes meid vist enam näha ei lootnud. Jäime purje varju nii, et Janno, kes ka sellises pingsas olukorras pead ei kaotanud andis kõva häälega teada meie paremast halsist ja sundis segaja teed andma. Albin pautis meie alla. Tuul oli natuke lainet tõstnud ja see segas päris tugevalt meie käiku. Meeter meetrilt läks Albin ettepoole. Meie ponnistused ei aidanud. Janno ütles, et me peaksime Vormsi nurga varju hoida aga enne ära pautida kui see tuult segama hakkab. Nii me siis ka tegime. Janno oli kolme mehe eest rabades ennast higiseks ajanud ja tuul oli pisut liiga teinud, nii et ta läks hetkeks kajutisse varju. Vaatamata ohvitserikarastusele oli salakaval meretuul ta ikka suutnud läbi tõmmata. Nüüd sain ka ise tüürida. Oi ma olin hädas. Kui ikka oskajat meest pole, siis paat venib nagu tigu. Tuul oli kahe vahel, kas hakata tugevamalt puhuma või vaikida jälle. Üritasin siiski käiku hoida, nii nagu Janno õpetas. Kuna aga tuul oli nõrk, ei saanud ma piisavalt kõrgust võtta. Nii tundus Frisgrunne kogu aeg paudi kaugusel. Lõpuks pressisin liialt aga sain märgist mööda. Mul ei olnud järgmine märk gepsus sees nii et hetkeks valitses uue kursi suhtes segadus. Kohe tõttas appi Janno ja nüüd ühiste jõududega sain kursi ära teha. Ilus pikk halss otse Nordgrunnele. Nüüd oli jälle Janno roolis ja paat lausa lendas. Poolel teel Kipparirahule nägime Vormsi all purje. Kurask, järgi tulevad. Jaht tundus isegi liiga Vormsi ligi. Helistasime Priidule. Frisgrunne tuleb kah võtta, tuletasime meelde. Tuli välja, et nad olid katkestanud. Kurat. Me kogu regati pingutasime, et neist kiirem olla. Nüüd tundus kogu üritus mõneti mõtetuna. Üritasime neid veenda, aga kapteni otsus oli kindel. Voosi keskel toodi neile kaatriga suitsu. Priit orgunnis meilegi neli võiroosi. Ok see rehabiliteerib katkestasime. Voosis oli jällegi taganttuul. Üritasime nii pakstaagis sõita kui võimalik. "Püüame siis Julia vähemalt võistlusväliselt ikkagi kinni, " pani Janno, kes on ka elus väsimatu eesmärkidepoole rühkija, ette. Uus siht silmeees antsime paadil minna. Tegime seal ka oma kiirusrekordi. Nats üle 6 sõlme. Haapsalu sissesõit. Priit oli täiesti käegakatsutavas kauguses. Finish tööt, tööt. Priit oli lõpetas ikkagi paadipikkuse jagu enne.
Kokkuvõttes sain tänu Jannole teada, et paat sõidab ikkagi natuke paremini kui raskus ees. Nõrgas taganttuules hävib spinnidele kindlasti. Natuke leevendab katastroofi bulbi ülesväntamine. Krüssus hävime natukenegi kõrgema lainega raskematele jahtidele. Oma lysi täis sõita on võimalik parema purje ja ideaalsete ilmastikuoludega. Finishis võidab see kes teeb ühe vea vähem ja kokkuvõttes jääb üle vaid hästi veedetud päeva üle rõõmu tunda. Olgu koht milline tahes (teine).
