Sai siis Peep kaasa kutsutud ja mootorit proovitud. Ilmaga läks nii nagu läks. Tuult ei olnud, vihma sadas ja sooja oli ca 18 kraadi. Noh ega meie ilma ei tee, nii et olgu siis nii. Lähtesadamaks võtsime Dirhami.
Tekkis väike mõttevahetus kas kasutada Peebu Navarat või minu Yarist. Lõpus valisime siiski Navara. Kuulu järgi oli Dirhamis korralik slipp. Ma ise küll seda viimati seal ei näinud, aga ega ma ei otsinud kah.
Kohale jõudes sadas paksu vihma. Istusime Peebuga autos ja jõime õltsi. Kui vihm natuke vähemaks jäi, läksime slippi otsima. Aga, kõigile teadmiseks, Dirhamis slippi pole. Sadama kõrvalt läheb liivane rand suht laugelt merre. Lasime siis seal paadi vette. Rigamises olen pisut osavamaks saanud aga sujuva tegevuseni on veel areneda. Tõmbasime mootori esmakordselt käima. See ei läinud päris raskusteta, sest vahepeal olin suutnud unustada liturgia mida enne käimatõmbamist vaja teha (Menaide liturgias on minut letargiat /"Rroosi Selaviste" I. Laaban). Kraan lahti, tuulutus lahti, toores välja, gaas õigesti, tõmme. Mina nokkisin vanu teadmisi ükshaaval. Lõppeks hakkas mootor siiski normaalselt popsuma. Vihma sadas jälle kõvasti. Jätsime mootori popsuma ja kolisime ise autosse vihmavarju. Kaua seal ikka istud, meri kutsub. Ja läinud me olimegi.
Sebisin omi asju ja unustasin Peebule ütelda, et ta liitsihile hoiaks. Kui gpsi käima saime siis esimene asi mida ta ütles oli Obstical ja kohe oli seda ka kuulda. Mina lasin parajasti kiilu alla ja see kolksas vastu kivi. Tõstsime kiilu jälle ülespoole ja sõitsime siis ikka liitsihile. Edasi käitusime heade meretavade kohaselt. Podistasime umbes 3 sõlmese kiirusega Osmussaare poole. Ühel hetkel sai venimisest villand. Keerasime gaasi kolmveerandi peale. Nüüd näitas logi 6 sõlme. Täiesti ok kiirus. Poole tee peal panime mootori seisma ja tõmbasime purje lahti. Imelugu, oligi natuke tuult. Natuke tuult tähendas 5 sõlme kiirust. Enne saart korjasime purje jälle ära ja podistadime randa mootoriga.
Nina randa sõita ei saand. Umbes 3 m jäi puudu. Vesi oli natuke alla põlve. Lobistasime siis paljaste jalgadega läbi vee kaldale. Kohe tulid kohalikud Iiri/islandi vms veised meid uudistama. Kui nad olid oma huvi rahuldanud tormasid hullud loomad kaloppiga rannaheinamaal nii, et vesi lompides lendas. Peab tunnistama, et kaloppiv veis on kummastav pilt.
Keetsime suppi ja kui kõhud täis läksime saarepeale vähe kolama. Minge vaadake ise. Ilus saar. Palju lambaid hoiavad maa korras. Söövad võsa ära.
Röövellike fashistlike vallutajate vastu Osmussaart kaitsnud punaarmeelaste memoriaali juures oli uhke betoonvaatetorn Ronisin vaadet nautima. Eelviimane korrus oli kinnine betoonist komorka. Selle ühes nurgas vedeles üks laskemoona kast, kaan lahti. Minule, korraliku inimesena, lahtine kaan ei meeldinud. Lükkasin selle kinni. Kasti tagan kargas selle peale välja kormoran, kellel oli seal pesa. Oi ma ehmatasin. Kormoran kakerdas mööda põrandat ringi ja näis kaaluvat kas põgeneda ülemisest või alumisest luugist. Lõpuks astus lohakalt, kukkus alumisest luugist alla ja lendas minema.
Käisime veel radari ja majaka ja kabeli juures. Oleks lahe kui saarel saaks jalgrattaid laenutada. Aga eks kõik areneb tasapisi.
Äraminnes üritasin põhjas istuvat bulbi mootori tagurpidikäiguga lahti sikutada. Bulb lahti ei tulnud aga mootor murdis ühe 1.5 cm paksusest kinnitusplaadist puruks. Ma olin vist mootori liiga kõvasti sinna kinni keeranud. Nüüd oli väike vääne sellele liig. Eks ma pean selle sistemi nats paremini läbi mõtlema. Õnneks mul veel vineeri on.
Säästulahendused ei tööta. Ronisin siis vette ja lükkasin käsitsi paadi ujuma. Nüüdseks oli tuul täiesti vaikinud. Sadanud vihm tekitas paksu udu. Juba 200 m kaldast ei olnud saart enam näha. Podistasime Dirhamisse tagasi.
Navara suutis küll paadi sisse lasta aga välja tõmmates kaapis auto end pehmesse, vihmast märga, liiva ja käru liigutada ei jõudnud. Sadamakapten ajas sõbra traktori kurjaks ja tõmbas treileri sellega välja.
Treileri tuledesse oli vesi sisse läinud ja põletas auto tagatulede kaitsme läbi. Muu asja käigus unustasin ma oma ülekabariidilise veose lataka maha. Nii, et tagant vaadates helkisid ainult käru helkurid.
Nüüd lõpu kirjutan pateetiliselt:
Ja nii, helkurite vilkudes kuuvalguses, kadusid kaks rändurit koos paksu rohelise purjelauaga öhe. Vastu uutele seiklustele.
Ja nüüd banaalselt:
Kojujõudes hakkasin Elisale outlooki presentatsiooni tegema. Kui magama sain oli kell 3.30.
