Laevatatav siseveekogu

Mõtlesin et teen pojale väikse merepisikuga nakatuskuuri. Nii käreda paadiga nagu Go Five on merel käimine neljaaastastele veel liiga vara. Lugesin just MM sarjas ilmunud lugu 7 jalga kiilu all ja jõelaevnike elu tundus kaunil nõukogude kodumaal nii ilus. Mitutuhat kilomeetrit siseveeteid pole meil kuskilt võtta, aga ka Emajõgi tundus täiesti hää plaanina. Mõni õepoegadest pidi kah kaasa tulema.

Veeremine või lohisemine
Esimene episood seiklusest juhtus 24 km enne Tartut (Holliwoody lähistel), kui mu käru rehv arvas, et 11 aastat ausat teenistust on piisav ja otsustas ära katki minna. Kui lahkuda siis ikka pauguga, nii et traat väljas. No tore, kärul tagavararattaid pole. Helistasin abi järele. Isa tõttas kärulaenutusse, küsis kas rattast kah laenutavad... Ei laenuta. Ok siis tuleb terve käru laenutada ja ratas alt ära kruvida. Müüa ei osanud seisukohta võtta. Võttis siis istekoha ja mõtles natuke järele. Pole nagu ette nähtud aga keelata ka justkui ei saa.

Samal ajal 24 km põhjapool kõmpisime meie Holliwoodi Bensiinijaama poole (100 m). Käru sõitis mööda ja äi luges käigult tal rattapoldid üle. Täpselt nagu meil tarvis oleks. Ostsime nats süüa ja asusime tagasiteele. Seesamane käruga auto oli meie haige ees kinni pidanud. Vahemaa oli kauge, jookseks, vehiks kätega, aga nagunii ei jõua. Aga ei, auto pööras tagasi ja küsis kas see katkine on meie treila? Ja ja. Noh kruvis siis oma oma käru küljest tagavararatta ära ja andis meile.
"Aa telefoninumber kah. Kui kunagi Tartust läbi satun siis helistan ja küsin tagasi"
Nojah väga tore, suured tänud muidugi.

Nakatumine
Jõudsime Tartusse. Start Emajõele pidi olema järgmisel hommikul. Poja tundus imelikult viril. Kraadisin teda. Ta oligi juba nakatunud, aga mitte merepisiku vaid mingi muu pisikuga. Kontrollisime veel ka järgmisel hommikul. Palavik polnud vähenenud, pigem vastupidi. Vahetasime kärul igaksjuhuks mõlemad rehvid uute vastu. Olime pisut nõutud. Õhtuks oli selge, et Seiu matkama tulla ei saa. Vanaema lubas siis niikaua hoida, kui MaiLiis Tallinnast kohale jõuab. Meie õepojaga kärutasime jõeäärde.

Matk
Paadi lasime vette Emajõe suudmes Võrtsjärve ääres. Seal on suhteliselt madal, nii et vabamasse vette pääsemiseks tuli G5 kreeni kallutada. Ja varsti me podistasimegi mööda jõge Tartu poole. Kell näitas 2010.


Mingil hetkel tüütas mootorimürin ära ja proovisime lihtsalt ulpida. Kiirus oli natuke üle paari sõlme. Tüürida oli oluliselt raskem ja iga liigutust tuli pikkalt planeerida. Aga paat oli siiski juhitav. Kõnelesime möödaminnes kohalikku telkiva paadimehega. Küsisime kus oleks hää koht laagrisse jääda. Ta soovitas Pedjat pidi natuke ülese sõita. Seal olla ka kaks RMK puhkekohta. Kuna me sõitsime veevooluga koguaeg edasi, siis jutu lõpp läks kaduma. Puhkekohast me puudust just ei tundnud, sest magada saime laevas. Kuna pime hakkas pääle tulema keerasime mootori käima ja panime nats vunki juurde. Varsti tuligi vasakult Pedja suue. Emajõe vesi oli pruun aga Pedja jõgi paistis must. Sõitsime suudmest natuke ülesvoolu ja sidusime paadi puu külge kinni. Aeg oli juba hiline (ca 0000). Saabusid sääsed. Viskasin tonkad sisse ja läksime magama.

Nägin ööläbi unes erineva suurusega kalu nii et hommikul oli mõnevõrra üllatus, et kala polnud ussi puutunud. Samas positiivne oli see, et ei pidanud kartuleid koorima. Tegime siis purgirosolnikut.

Emajõgi on sobilik kruiisimarshuut neile kellele meeldivad avarad vaated. Tüüpiline kallas oli roog ja pokud. Harva mõni üksik puu või salu. Sääsed meid ei tüütanud. Küll külastasid regulaarselt parmud ja kiilid. Siiski oli õhkkond sõbralik ja lahkarvamusi meil nendega polnud. Käisime ujumas ja peesitasime päikese all. Igaksjuhuks ujusime kordamööda, sest vool oli tugev ja ankur on nii nagu on. Plaan oli õhtuks Tartusse jõuda, nii et hoidsime mootori podisemas. Proovisin palju välja jookseb. Sain 7 sõlme. Siiski ei olnud selline kiirus tarvilik, nii et reeglina hoidsime kiiruse 5 sõlme juures. Pildistasin ja märkisin slipikohti. Tõsisem tsivilisatsioon algas natuke enne Tartut. Jõepeal tuli vastu kaater, skuuter, lodi ja üks rataslaev.
Kvissentaalis sõitsime slipi kõrvale randa ja jäime transporti ootama. Kaatrimehed vedasid jõepeal suuska ja tekitasid laineid. Jõe põhi oli kivine ja lained kolkisid paati vastu neid. Sõitsin siis natuke edasi paadisilla juurde. Kvissentalis on muide kaks betoonist slippi. Üks on otse sadamas teine natuke ülesvoolu. Sadamas oleva slipi kasutamine on 50 kroon, teine on vist tasuta. Mõningane vaev oli paadi veest väljasaamine sest isa auto ei jõudnud treilerit välja sikutada. Kasutasime siis vintsi. Tuli tublisti vändata, aga slipilt me siiski üles saime.

Lõppsõna
Kuigi kõik läks teistmoodi kui plaanitud, oli matk siiski mõnus. Tavalise mootorpodistajana on G5 väga stabiilne ja turvaline. Sobib hästi rasedate naiste ja laste vedamiseks. Paadis magamine oli ka väga ok. Natuke liiga keeruline oli kajutiluugi katte sulgemine seest poolt. See tulek nats ümber teha.
Jahi jätsin Tartusse, sest plaan on jaanipäeva paiku Saadjärvele minna.

Lohusalutuur

Enne pikemat lastematka Emajõel tahtsin ka pisut purjetada. Niisiis läksime Sveniga merele. Alguses ma mõtlesin, et sõidaks Pakritele, kohapeal tundus aga tuul pisut vali, 9 m\s maksimum 11. Otsustasime sõita siis teisele poole. Alguses väga konkreetset sihti polnudki, aga asja edenedes mõtlesime, et käiks siis äkki Keila Joa suudmes ära. Purjel olid rehvid sees ja ka kursi valisime terava, nii et väga ülejõu kallutama ei pidanud. Laine oli päris kõrge ja sest põhjatuul tõi lselle randa otse avamerelt. Minutis korra lõi paadi alt ikka tühjaks. Imelikul kombel ei visanud aga eriti vett tekile. Lõpuks sain aru ka mida kiilu küljes see teine ots teeb. Kõvas laines hakkas kiil ette-taha pendeldama. Otsaga sai see siis kinni tõmmatud.
Mõningad raskused olid jõesuu leidmisega. Ma ei mäletand täpselt milline see jõesuu merelt vaadates välja nägi. Olen seal mõned korrad käinud, aga mälupilt oli Vääna jõesuuga segunenud. Asja edenedes leidsime ikka õige koha üles. Rannale lähenedes sõidsime napilt mööda kivist, mis oli suur nagu maja aga mida kaardipeal polnud. Küll aga saime kerge põksu just jõeshuhu sisse sõites umbes täpselt keset jõge). Kas see oli sellest, et laine veel pisut peale käis ja me sattusime orgu või sellest, et meil polnud kiil täiseti üles keritud ei tea. Ka seda kivi ei olnud kaardil. Õnneks ei olnud midagi hullu ja paadile märke külge ei jäänud.

Sõitsime siis paadi liiva kinni ja tegime kerge eine. Väljas kuuldus mulistamist, mõtlesime, et hüljes vist, aga ei Kalev Kesküla hoopis. Ah mis seal vahet on. Kui mõnulemise osa läbi, siis tarvis jälle karmi mereelu elada.

Podistasime siis jälle merele. Nüüd oli tuul tagant ja kiirus oli märgatavatl suurem kui enne. Laine lükkas mõnusalt ja üldse oli väga mõnus. Enne Lohusalu hakkas millegipärast lainet tõstma, kuigi tuul näis vähenevat. Igaljuhul jooksis päris põnevaid "päeva tegijaid" põhjaalt läbi. Podistasime siis jällegi slipi juurde tagasi ja sidusime jahi terassi külge kinni.

Kolasime siis vähe ka sadamas ringi. Heidsime sõbralike pilke B31 le. Genua kate laperdas. Pingutame ära või... ei tea nagu võõra inimese jaht.... Kurask hing ikka ei kannatand pingutasime ikkagi katte ära.

Uurisime veel lähedalt Mac Gregor 26M. Piilusime aknast sisse, siis tuli välja, et omanik asjatas kah jahis. Palusime siis uudishimu eest vabandust ja ametliku audiensi. Täitsa tore cruiser. Kajutis saab püsti seista, lahendused on läbimõeldud. Kõik nääb täidsa net välja. Ma arvan et isegi Mai-Liis julgeks sellega sõitma tulla aga noh muidugi kõik mu purjetajatest sõbrad kustutaksid mu numbri telefonist.

Ega siis muud. Kola kokku ja minekit. Õhtul ütlesid reie ja säärelihased oma arvamuse kallutamisest. Oleks jala selle maa ära kõndinud, oleks ilmselt vähem tundaandnud.