Lohusalutuur

Enne pikemat lastematka Emajõel tahtsin ka pisut purjetada. Niisiis läksime Sveniga merele. Alguses ma mõtlesin, et sõidaks Pakritele, kohapeal tundus aga tuul pisut vali, 9 m\s maksimum 11. Otsustasime sõita siis teisele poole. Alguses väga konkreetset sihti polnudki, aga asja edenedes mõtlesime, et käiks siis äkki Keila Joa suudmes ära. Purjel olid rehvid sees ja ka kursi valisime terava, nii et väga ülejõu kallutama ei pidanud. Laine oli päris kõrge ja sest põhjatuul tõi lselle randa otse avamerelt. Minutis korra lõi paadi alt ikka tühjaks. Imelikul kombel ei visanud aga eriti vett tekile. Lõpuks sain aru ka mida kiilu küljes see teine ots teeb. Kõvas laines hakkas kiil ette-taha pendeldama. Otsaga sai see siis kinni tõmmatud.
Mõningad raskused olid jõesuu leidmisega. Ma ei mäletand täpselt milline see jõesuu merelt vaadates välja nägi. Olen seal mõned korrad käinud, aga mälupilt oli Vääna jõesuuga segunenud. Asja edenedes leidsime ikka õige koha üles. Rannale lähenedes sõidsime napilt mööda kivist, mis oli suur nagu maja aga mida kaardipeal polnud. Küll aga saime kerge põksu just jõeshuhu sisse sõites umbes täpselt keset jõge). Kas see oli sellest, et laine veel pisut peale käis ja me sattusime orgu või sellest, et meil polnud kiil täiseti üles keritud ei tea. Ka seda kivi ei olnud kaardil. Õnneks ei olnud midagi hullu ja paadile märke külge ei jäänud.

Sõitsime siis paadi liiva kinni ja tegime kerge eine. Väljas kuuldus mulistamist, mõtlesime, et hüljes vist, aga ei Kalev Kesküla hoopis. Ah mis seal vahet on. Kui mõnulemise osa läbi, siis tarvis jälle karmi mereelu elada.

Podistasime siis jälle merele. Nüüd oli tuul tagant ja kiirus oli märgatavatl suurem kui enne. Laine lükkas mõnusalt ja üldse oli väga mõnus. Enne Lohusalu hakkas millegipärast lainet tõstma, kuigi tuul näis vähenevat. Igaljuhul jooksis päris põnevaid "päeva tegijaid" põhjaalt läbi. Podistasime siis jällegi slipi juurde tagasi ja sidusime jahi terassi külge kinni.

Kolasime siis vähe ka sadamas ringi. Heidsime sõbralike pilke B31 le. Genua kate laperdas. Pingutame ära või... ei tea nagu võõra inimese jaht.... Kurask hing ikka ei kannatand pingutasime ikkagi katte ära.

Uurisime veel lähedalt Mac Gregor 26M. Piilusime aknast sisse, siis tuli välja, et omanik asjatas kah jahis. Palusime siis uudishimu eest vabandust ja ametliku audiensi. Täitsa tore cruiser. Kajutis saab püsti seista, lahendused on läbimõeldud. Kõik nääb täidsa net välja. Ma arvan et isegi Mai-Liis julgeks sellega sõitma tulla aga noh muidugi kõik mu purjetajatest sõbrad kustutaksid mu numbri telefonist.

Ega siis muud. Kola kokku ja minekit. Õhtul ütlesid reie ja säärelihased oma arvamuse kallutamisest. Oleks jala selle maa ära kõndinud, oleks ilmselt vähem tundaandnud.