Veeremine või lohisemine
Esimene episood seiklusest juhtus 24 km enne Tartut (Holliwoody lähistel), kui mu käru rehv arvas, et 11 aastat ausat teenistust on piisav ja otsustas ära katki minna. Kui lahkuda siis ikka pauguga, nii et traat väljas. No tore, kärul tagavararattaid pole. Helistasin abi järele. Isa tõttas kärulaenutusse, küsis kas rattast kah laenutavad... Ei laenuta. Ok siis tuleb terve käru laenutada ja ratas alt ära kruvida. Müüa ei osanud seisukohta võtta. Võttis siis istekoha ja mõtles natuke järele. Pole nagu ette nähtud aga keelata ka justkui ei saa.
Samal ajal 24 km põhjapool kõmpisime meie Holliwoodi Bensiinijaama poole (100 m). Käru sõitis mööda ja äi luges käigult tal rattapoldid üle. Täpselt nagu meil tarvis oleks. Ostsime nats süüa ja asusime tagasiteele. Seesamane käruga auto oli meie haige ees kinni pidanud. Vahemaa oli kauge, jookseks, vehiks kätega, aga nagunii ei jõua. Aga ei, auto pööras tagasi ja küsis kas see katkine on meie treila? Ja ja. Noh kruvis siis oma oma käru küljest tagavararatta ära ja andis meile.
"Aa telefoninumber kah. Kui kunagi Tartust läbi satun siis helistan ja küsin tagasi"
Nojah väga tore, suured tänud muidugi.
Nakatumine
Jõudsime Tartusse. Start Emajõele pidi olema järgmisel hommikul. Poja tundus imelikult viril. Kraadisin teda. Ta oligi juba nakatunud, aga mitte merepisiku vaid mingi muu pisikuga. Kontrollisime veel ka järgmisel hommikul. Palavik polnud vähenenud, pigem vastupidi. Vahetasime kärul igaksjuhuks mõlemad rehvid uute vastu. Olime pisut nõutud. Õhtuks oli selge, et Seiu matkama tulla ei saa. Vanaema lubas siis niikaua hoida, kui MaiLiis Tallinnast kohale jõuab. Meie õepojaga kärutasime jõeäärde.
Matk
Paadi lasime vette Emajõe suudmes Võrtsjärve ääres. Seal on suhteliselt madal, nii et vabamasse vette pääsemiseks tuli G5 kreeni kallutada. Ja varsti me podistasimegi mööda jõge Tartu poole. Kell näitas 2010.Mingil hetkel tüütas mootorimürin ära ja proovisime lihtsalt ulpida. Kiirus oli natuke üle paari sõlme. Tüürida oli oluliselt raskem ja iga liigutust tuli pikkalt planeerida. Aga paat oli siiski juhitav. Kõnelesime möödaminnes kohalikku telkiva paadimehega. Küsisime kus oleks hää koht laagrisse jääda. Ta soovitas Pedjat pidi natuke ülese sõita. Seal olla ka kaks RMK puhkekohta. Kuna me sõitsime veevooluga koguaeg edasi, siis jutu lõpp läks kaduma. Puhkekohast me puudust just ei tundnud, sest magada saime laevas. Kuna pime hakkas pääle tulema keerasime mootori käima ja panime nats vunki juurde. Varsti tuligi vasakult Pedja suue. Emajõe vesi oli pruun aga Pedja jõgi paistis must. Sõitsime suudmest natuke ülesvoolu ja sidusime paadi puu külge kinni. Aeg oli juba hiline (ca 0000). Saabusid sääsed. Viskasin tonkad sisse ja läksime magama.
Nägin ööläbi unes erineva suurusega kalu nii et hommikul oli mõnevõrra üllatus, et kala polnud ussi puutunud. Samas positiivne oli see, et ei pidanud kartuleid koorima. Tegime siis purgirosolnikut.
Emajõgi on sobilik kruiisimarshuut neile kellele meeldivad avarad vaated. Tüüpiline kallas oli roog ja pokud. Harva mõni üksik puu või salu. Sääsed meid ei tüütanud. Küll külastasid regulaarselt parmud ja kiilid. Siiski oli õhkkond sõbralik ja lahkarvamusi meil nendega polnud.
Käisime ujumas ja peesitasime päikese all. Igaksjuhuks ujusime kordamööda, sest vool oli tugev ja ankur on nii nagu on. Plaan oli õhtuks Tartusse jõuda, nii et hoidsime mootori podisemas. Proovisin palju välja jookseb. Sain 7 sõlme. Siiski ei olnud selline kiirus tarvilik, nii et reeglina hoidsime kiiruse 5 sõlme juures. Pildistasin ja märkisin slipikohti. Tõsisem tsivilisatsioon algas natuke enne Tartut. Jõepeal tuli vastu kaater, skuuter, lodi ja üks rataslaev.Kvissentaalis sõitsime slipi kõrvale randa ja jäime transporti ootama. Kaatrimehed vedasid jõepeal suuska ja tekitasid laineid. Jõe põhi oli kivine ja lained kolkisid paati vastu neid. Sõitsin siis natuke edasi paadisilla juurde. Kvissentalis on muide kaks betoonist slippi. Üks on otse sadamas teine natuke ülesvoolu. Sadamas oleva slipi kasutamine on 50 kroon, teine on vist tasuta.
Mõningane vaev oli paadi veest väljasaamine sest isa auto ei jõudnud treilerit välja 
sikutada. Kasutasime siis vintsi. Tuli tublisti vändata, aga slipilt me siiski üles saime.Lõppsõna
Kuigi kõik läks teistmoodi kui plaanitud, oli matk siiski mõnus. Tavalise mootorpodistajana on G5 väga stabiilne ja turvaline. Sobib hästi rasedate naiste ja laste vedamiseks. Paadis magamine oli ka väga ok. Natuke liiga keeruline oli kajutiluugi katte sulgemine seest poolt. See tulek nats ümber teha.
Jahi jätsin Tartusse, sest plaan on jaanipäeva paiku Saadjärvele minna.
No comments:
Post a Comment