27. okt. tegin ilmselt selle hooaja lõpusõidu. Sõitsin esialgu üksi. Hommikul toimus ka KJK viimane võidusõit. Priit tegi selle Emeraldil kaasa. Ma korjasin ta peale seda peale ja tegime veel ühe tiiru. Tuul oli väga mõnus. Tunde järgi 3-7 m/s. Maksimum kiiruseks saime 7.3 sõlme. Mul ei olnud jahil ühtegi tuuleniiti ja kui veel jope kapuutsi peas hoidsin ja prille ees, siis oli paljast nahka nii vähe, et täpsest tuule suunast oli raske aru saada. Eks ma sõitsin siis palja peaga. Ilm oli suht jahe ja koos tuulega andis õhtul kaelalihastes tunda.
Esialgu üksi sõites õnnestus purje sisse auk saada. Tegelikult oli välimisel, päikesest pleekinud osal, juba ennegi üks väike auk sees. Nüüd aga läks poomi krootsoodi kinnitusaas sellest läbi ja rebis augu suuremaks. Õnneks mitte lootusetult suureks. Panen sinna purjeteibi peale ja järgmine või ülejärgmine hooaeg tuleb nagunii uus puri vaadata.
Hea uudis on see, et kajalood toimis nii nagu tarvis. Ajasin jahi meelega võimalikult kreeni aga andur siiski kuivale ei jäänud. Paar korda sõitsin jahi nii kreeni, et ta enam tüüri ei kuulanud. Üks neist oli nagunii veest väljas ja teise pinnast jäi väheks. Otseselt ära ka ei luhvanud aga sõna ei kuulanud. Kui purje natuke järgi andsin, siis hakkas tüür jälle tööle.
Uut gpsi katsetasin kah. Eks see ekraan on ikka pisike. Enamus aega hoidsin suuri numbreid ees ja vaatasin sealt kiirust.
Üksi sõites ei õnnestu peale tüürimise ja purje sättimise suurt midagi teha. Lihtsad asjad nagu vendrite kokkukorjamine või õlle alt toomine tundub täiesti ületamatu probleemina. Ainus võimalus asjatada on puri rehvida, asi ära teha ja siis edasi sõita.
Nüüd aga jaht kokku ja talvituma.
Sunday, October 28, 2007
Sunday, October 21, 2007
Toibumise faasid
Olgu kohe ära öeldud, et järgnev post lõbustab peamiselt mind ennast, mis on kogu selle blogi peamine (ainus?) mõte. Radi tshevoo (pealisülessanne) nagu oma kunagise teatriteooria õppejõu Inna Taarna rõõmuks nüüd ära märkida saan (kunagi jõuame ka pealis-pealisülesande deklareerimiseni) . Kui te esimese paari lõigu peale ära tüdite, siis ärge edasi lugege... paremaks ei lähe. Aga mis sa teed ära, purjetada on minujaoks juba liiga külm.
Seoses uue Garmini gpsi ostuga sirvin siin parajasti ohvriabi voldikut ja saan palju targemaks.
Õnnetusest toibumine võib jagada nelja faasi
Shokk
Reaktsioonifaasis
Ei too kõiki vorme välja, sest minu puhul toimus peamiselt Ratsionaliseerimine ehk intellektualiseerimine (on üks viis üle saada valusatest ja tunneterohketest juhtumitest. Siia kuulub rääkimine tehniliste, meditsiiniliste või majanduslike terminitega. Seda võib nimetada ka afekti isoleerimiseks, kuna olukorra tunneterohke sisu surutakse maha.)
Reaktsioonifaasis tuleb tegelikkus aeglaselt taas esile ning elu läheb edasi, samas võivad tekkida unehäired, õudusunenäod, elatakse läbi seesmist kaosetunnet, tühjust, kurbust, isolatsiooni ja enesetapumõtteid, võidakse kasutada stimuleerivaid või rahustavaid aineid.
(On tekkinud unehäired. Peamiselt küll mu naisel, Mai-Liisil, aga ka mul. Parim ravi on häire õlapeale võtta ja mööda tuba ringi tammuda ja kõikuda kuni krooksudeni. Mai-Liisil on omad meetodid. Märksõna lakteeruvad/ei lakteeru. )
Läbitöötamisfaas
Ohvri suhtumine on realistlik ja juhtunut aktsepteeriv. Kriisist saadud kogemused muutuvad jõuvarudeks. (selle faasi tegin ma läbi täna hommikul)
Muutustega kohanemise faas
Selles faasis aktsepteerib kuriteoohver juhtunut isegi siis, kui see on jätnud arme ning inimene suunab end taas väljapoole. Elu läheb edasi.
(õhtuks ma jõudsingi siia faasi. Mis siis ikka elu läheb edasi. Lõppeks ma leidsin selles gpsis ka palju head. Näiteks oskan ma ise kaardiparandusi teha. Mõned väga hõredad kohad ma juba joonistasin paremaks. Tegelt päris huvitav. Trükkisin endale umbes 100 lk erialast kirjandust. Põnev)
Aga järgnev lõik teeb muidugi natuke ärevaks
Leidub kuriteoohvreid, kes ei jõua kunagi oma ohvrireaktsioonidega lõpule, kes jäävad toimunud kuriteost lõputult rääkima kõigile inimestele ning kes vajavad pidevat kindlust selles, et neid ikka kuulatakse ning kellel seeläbi on risk jääda üksi ning muutuda kibestunuks. Siin tuleb esile tugiisikute tähtis ülesanne abistada kuriteoohvrit nii (toetus, nõuanded jms), et rasketest läbielamistest saaks lõpptulemusena elukogemus, mis arendaks kuriteoohvrit kui isiksust
Lõpetuseks mõned enne ja pärast pildid (mitte kuridegu vaid kohanemist või kohandamist). Vabandan telefoniga tehtud piltide kvaliteedi pärast
Seoses uue Garmini gpsi ostuga sirvin siin parajasti ohvriabi voldikut ja saan palju targemaks.
Õnnetusest toibumine võib jagada nelja faasi
Shokk
- kaos ja segadus (oli täiesti olemas)
- eitamine ja mahasurumine (oli ka see... see ei saa tõsi olla kuskilt peab normaalsem kaart ilmuma)
- apaatia või hüperaktiivsus (istusin natuke aega ja siis läksin keetsin endale kohvi)
- paanika (oli ka seda)
- nutt ja naer vaheldumisi (pojad naersid, tütar nuttis)
- kannatanu käitub nagu laps (koguaeg)
Reaktsioonifaasis
Ei too kõiki vorme välja, sest minu puhul toimus peamiselt Ratsionaliseerimine ehk intellektualiseerimine (on üks viis üle saada valusatest ja tunneterohketest juhtumitest. Siia kuulub rääkimine tehniliste, meditsiiniliste või majanduslike terminitega. Seda võib nimetada ka afekti isoleerimiseks, kuna olukorra tunneterohke sisu surutakse maha.)
Reaktsioonifaasis tuleb tegelikkus aeglaselt taas esile ning elu läheb edasi, samas võivad tekkida unehäired, õudusunenäod, elatakse läbi seesmist kaosetunnet, tühjust, kurbust, isolatsiooni ja enesetapumõtteid, võidakse kasutada stimuleerivaid või rahustavaid aineid.
(On tekkinud unehäired. Peamiselt küll mu naisel, Mai-Liisil, aga ka mul. Parim ravi on häire õlapeale võtta ja mööda tuba ringi tammuda ja kõikuda kuni krooksudeni. Mai-Liisil on omad meetodid. Märksõna lakteeruvad/ei lakteeru. )
Läbitöötamisfaas
Ohvri suhtumine on realistlik ja juhtunut aktsepteeriv. Kriisist saadud kogemused muutuvad jõuvarudeks. (selle faasi tegin ma läbi täna hommikul)
Muutustega kohanemise faas
Selles faasis aktsepteerib kuriteoohver juhtunut isegi siis, kui see on jätnud arme ning inimene suunab end taas väljapoole. Elu läheb edasi.
(õhtuks ma jõudsingi siia faasi. Mis siis ikka elu läheb edasi. Lõppeks ma leidsin selles gpsis ka palju head. Näiteks oskan ma ise kaardiparandusi teha. Mõned väga hõredad kohad ma juba joonistasin paremaks. Tegelt päris huvitav. Trükkisin endale umbes 100 lk erialast kirjandust. Põnev)
Aga järgnev lõik teeb muidugi natuke ärevaks
Leidub kuriteoohvreid, kes ei jõua kunagi oma ohvrireaktsioonidega lõpule, kes jäävad toimunud kuriteost lõputult rääkima kõigile inimestele ning kes vajavad pidevat kindlust selles, et neid ikka kuulatakse ning kellel seeläbi on risk jääda üksi ning muutuda kibestunuks. Siin tuleb esile tugiisikute tähtis ülesanne abistada kuriteoohvrit nii (toetus, nõuanded jms), et rasketest läbielamistest saaks lõpptulemusena elukogemus, mis arendaks kuriteoohvrit kui isiksust
Lõpetuseks mõned enne ja pärast pildid (mitte kuridegu vaid kohanemist või kohandamist). Vabandan telefoniga tehtud piltide kvaliteedi pärast
Friday, October 19, 2007
Natuke napakas
Vaimselt terve inimene on uudishimulik ja loomultasa mõtleb teistest head. Nii hakkas minulgi Magellani XL gps sügelema, ok olid seal ka mõned kaartide tekitamisega seotud asjad, aga Peebusele ma selle XLi müüsin. Asemele ostsin Garmin GPSmap76CSx. Kaartideks BlueChart 9.5. Parandustega 2007 aastast.
Kõlab hästi onje. Magellani kaart on parandatud viimati 2005 ( Estonskaje SSSR vaatasin faili muutmise tähtaega [ärge uskuge mis müügimehed räägivad]). Paraku on Garmini kaart väga puudulik. Tahaks kohe pilte kaasa panna. Lihtsad näited. Naissaar.... umbes kaks kivi. sügav igaltpoolt. Selle kaardi järgi pole paremat sadamat. Silmat kinni võib sisse sõita.....madalikule. Sama Dirham.... kivvi jne.
Jutu mõte on see, et vaatamata sellele mis müügimees räägib... ärge uskuge. Kasutage vanu parandusteta Navionicsi kaarte. Garmini kaardid imevad. Müügijorsside magus jutt läks mulle palju aega ja vaeva maksma... õnneks mitte kiile ja tüüre.
Ja nüüd las Garministid vaidlevad vastu.. kui julgevad. Aga mina äng äng äng. Kurdan oma saatust kõigile kes kuulata tahavad. Pean nüüd ikkagi hakkama merel paberkaartidega n...uma, või käsitsi oi oi oi kui palju parandusi tegema.
Kõlab hästi onje. Magellani kaart on parandatud viimati 2005 ( Estonskaje SSSR vaatasin faili muutmise tähtaega [ärge uskuge mis müügimehed räägivad]). Paraku on Garmini kaart väga puudulik. Tahaks kohe pilte kaasa panna. Lihtsad näited. Naissaar.... umbes kaks kivi. sügav igaltpoolt. Selle kaardi järgi pole paremat sadamat. Silmat kinni võib sisse sõita.....madalikule. Sama Dirham.... kivvi jne.
Jutu mõte on see, et vaatamata sellele mis müügimees räägib... ärge uskuge. Kasutage vanu parandusteta Navionicsi kaarte. Garmini kaardid imevad. Müügijorsside magus jutt läks mulle palju aega ja vaeva maksma... õnneks mitte kiile ja tüüre.
Ja nüüd las Garministid vaidlevad vastu.. kui julgevad. Aga mina äng äng äng. Kurdan oma saatust kõigile kes kuulata tahavad. Pean nüüd ikkagi hakkama merel paberkaartidega n...uma, või käsitsi oi oi oi kui palju parandusi tegema.
Wednesday, October 3, 2007
Rana Aliger
Vahepeal valmis GoFivele uus käilakuju. (nüüd tuleb pikk lause, nii et hingake enne korralikult sisse) Nii nagu muru seest tärkavate võilillede vastu võideldes, on sõda looduse vastu pikas perspektiivis nagunii kaotatud, on ka ametliku "Gerda" nime kõrvale tekkinud, "konn" õige täiesti enda alla mattnud. Ütleme, et Tiivuline Konn on siis jahikese hüüdnimi. Mulle meenus Jahtlaeva SantaMaria näkineitsiline käilakuju. Vastu tulles rahva soovidele on nüüdsest suure, steroididel purjelaua käilakujuks Rana Aliger, tiivuline konn.Lõppu lisaksin ühe mõtte veel. Kuna meil on just laps sündimas ja eelmiste laste nimed on Seiu Siim ja Ats Leiger, siis mu kursaõde, nähes Rana Aligerit mu MSNi nime taga arvas, et see vastsündiva maimukese nimeks saabki. Kole kui tütarlapse üle juba enne sündimist sellist nalja tehakse.
Sunday, September 23, 2007
Natuke nuputööd
Tahtsin minna Võrtsjärvele purjetama. Siiamaani ei olnud ma kohandu võrtsjärve kaarti. Ammugi siis Magellanile sobivat digikaarti. Jannol on aga sõber, kellekäest sai mustvalge kaardipaljunduse ja mina siis omakorda tegin nuputööd ja meisterdasin Magellanile sobiliku digikaardi. Hetkel on kaart Explorist sarjale. Lihtsalt saaks selle mätsida ka vanematele Magellani gpsidele. Põhimõtteliselt oskaks ma selle kaardi ka Garminitele teha, aga see oleks seotud teatavate rahaliste väljaminekutega. Niisiis sõbrad järvepurjetajad. Kaardisoovi korral (ka mingi ala eriti detailsed kaardid või kaartide digitaliseerimise soovi korral) paluks aga lahkesti järjekorda võtta.
Thursday, September 13, 2007
Veidike näputööd
Purjetades väikesaartele ja mandritele tekib ikka ja jälle küsimus kas vett on. Et mis sest veest, kui on õlut? Ei ei, antudpuhul ei mõtle ma provianti vaid seda vett mis kiilu all asub. Teisisõnu halb tunne on kui põhja kinni sõidad. Loomultasa olen ma ettevaatlik ja arg inimene. Niisiis vaatan ikka üle parda arusaamaks kuidas selle veega siis on.
Me elame 21. sajandil. Inimesed on igasuguseid imeasju välja mõtelnud. Tehnikarevolutsioon, ju nõu. Üks põnevamaid selles kirevas reas on kajalood.
Ja kui nüüd hügoolik kirjastiil kõrvale jätta, siis see mis ma ütelda tahtsin: Ostsin Inglismaalt kajaloe. Huh
Nasa Clipper kardab tagantpoolt vett. Kes mu paati teab, teab ka et tal ei ole tüüpilist kajutiseina kuhu kajaloodi kinnitada. Niisiis ostsin Oomipoest veekindla plastkarbi ja konstruisin kajaloe sinna sisse. Aga see ei ole veel kõik. Lisaks oli tarvis leida koht ka andurile. Kõige mõnusam tundus andur läbi põhja vaatama panna. Kasutasin selleks istumise all olevat õhupaaki. Panin anduri spetsell konteinerisse, mille kinnitasin põhja külge epoplastiga. Konteiner ise on kompunnitud kanalisatsioonitorust. Läbiviigud on veetoruühendused.
ps. Kui ma kogu konstrui olid valmis teinud, leidsin poest ka spets plastmassist ja kummist läbiviigud ja 100 kroni odavama (koledama) veekindla kasti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei taha sellele isegi mõtelda mitte.
Me elame 21. sajandil. Inimesed on igasuguseid imeasju välja mõtelnud. Tehnikarevolutsioon, ju nõu. Üks põnevamaid selles kirevas reas on kajalood.
Ja kui nüüd hügoolik kirjastiil kõrvale jätta, siis see mis ma ütelda tahtsin: Ostsin Inglismaalt kajaloe. Huh
Nasa Clipper kardab tagantpoolt vett. Kes mu paati teab, teab ka et tal ei ole tüüpilist kajutiseina kuhu kajaloodi kinnitada. Niisiis ostsin Oomipoest veekindla plastkarbi ja konstruisin kajaloe sinna sisse. Aga see ei ole veel kõik. Lisaks oli tarvis leida koht ka andurile. Kõige mõnusam tundus andur läbi põhja vaatama panna. Kasutasin selleks istumise all olevat õhupaaki. Panin anduri spetsell konteinerisse, mille kinnitasin põhja külge epoplastiga. Konteiner ise on kompunnitud kanalisatsioonitorust. Läbiviigud on veetoruühendused.ps. Kui ma kogu konstrui olid valmis teinud, leidsin poest ka spets plastmassist ja kummist läbiviigud ja 100 kroni odavama (koledama) veekindla kasti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei taha sellele isegi mõtelda mitte.
Thursday, August 30, 2007
Mina elukunstis, ehk käik Mohnile.
Käisime Mohnil. Viinistu slipp on väga järsk ja keeruga. Lõpuks manööver õnnestus, aga nii järsust slipist lasime treila alla vintsiga. Tuul oli nõrk, laine, suurem sest eelmisel päeval oli puhunud. Viisime Õiele külakosti ja kolistasime mööda saart ringi. Süüa tegime kah.
Saarel elavad kaks pesueht mägikitse. Need olid mingis filmis rekvisiitideks. Filmitegijad kukkusid jooma ja kitsed panid plehku. Keegi neid enam kätte ei saanud. Nüüd kolavad saarel juba kolmas aasta.
Pärast saime vihma rahet ja kõike muud mis taevast alla tulla saab. Õnneks tuli enamus siis kui istusime autos ja sõitsime kodu poole. Natuke saime kraevahele kah ikka.
Saarel elavad kaks pesueht mägikitse. Need olid mingis filmis rekvisiitideks. Filmitegijad kukkusid jooma ja kitsed panid plehku. Keegi neid enam kätte ei saanud. Nüüd kolavad saarel juba kolmas aasta.Pärast saime vihma rahet ja kõike muud mis taevast alla tulla saab. Õnneks tuli enamus siis kui istusime autos ja sõitsime kodu poole. Natuke saime kraevahele kah ikka.
Friday, August 17, 2007
Kolga lahe saared
Kolga lahe saared, täpsemalt Keri, oli mu ammune plaan. Aeg aga mudkui kulus ja kuidagi ei suutnud ennast kokku võtta. Lõppuks tuletas Martin mulle meelde, et ma polegi teda oma "uue" jahiga sõitma viinud. Milles küsimus. Nädalavahetusel Kolga lahele. ok
Paraku asjaolud muutusid ja Martin nädalavahetusel tulla ei saanud. Pole probleemi. Mõte oli juba soojaks istutud, nüüd tuli ta veel ära muneda. Indrek suutis oma naisukese pehmeks rääkida, lapsed ära organiseerida (naisele) ja paarimees oligi olemas.
Jahikese lasime vette Salmistus. Tuult ei olnud. Kohe üldse mitte. Logistasime siis mootoriga Pedassaarele. Kõndisime toreda ringi mööda kohalike vaatamisväärtusi. Peab ütlema, et meeldis. Kui ma tahaks kõik oma sünnipäevad saartel pidada (Helin loe nüüd tähelepanelikult) siis ma helistaksin RMK-sse paneksin 800 eeguga kinni pedassaarel oleva väga laheda majakese ja peaksin pidu seal. Mõni aeg hiljem külastasin sama saart ka laste ja naisega ning ikka tundus lahe. Sama tegi ka Indrek ja ka temale ning isegi ta naisele meeldis. Proovisin mis maitse on rohul mis kasvab paadi alla ehk antud juhul siis sildumispurde külge (loe meie hernereisi ja kangetest näljastest meremeestest kellel muud polnud.) Ei olnud hea. Ok kõris just ei karjunud aga tunne oli just kui oleks juukseid söönud.
Edasi sõitsime läbi Rohusi ja Umblo vahelisest väinast ja randusime saare edelapoolsel küljel. Mõtlen siin, mis mul sellest saarest meelde jäi. Üks hirmus suur ja jäme pihlakas. Palju murtud kajakad, kelle kered olid söödud aga kondid ja suled lipendasid rannaniitudel. Kõige omapärasem oli aga ohtralt piimatoodete, näiteks peti ja koore kilepakke. Hakkasime seda saart Indrekuga omakeskis Petilooma saareks ehk Petissaareks kutsuma. Nimed tuleb anda ikka omapära järgi.
Mõnus oli see, et tuul tõusis. Juba oli põhjust purjetada. Jätsime Petissaare tüürpoordi võtsime kursi Koipse idarannikule. Kuna puhus väga mõnusalt, ei raatsinud Koipsele aega pühendada ja peagi oli ta juba seljataha jäänud. Kiirus püsivalt 6+ sõlme ja naeratus meetreid ahtrist järgi lehvimas. Juba hakkas natuke lainet tegema, aga meie mõnu see ei rikkunud. Pigem vastupidi. Ühes tuule tõusuga kasvasid ka plaanid. Nüüd oli juba kerge kava Aksi või Pranglini purjetada. Sest purjetada oli nii mõnus.
Meil ei olnud kanget napsu kaasas. Õllega aga ei tahtnud vana narrida. Nüüd juhtus see mis taolistel kordadel ikka juhtub. Kuivõrd Valge daami regatil oli üks tüüri hoidev varras korduvalt üritanud üles tõusta, siis sai ta enne paadi vettelaskmist hoolikalt splindiga kinnitatud. Vana aga kangutas splindi ära ja kuna ma OLIN OLNUD hoolikas siis ma varrast ka sõidu ajal ei kontrollinud. Ehk lühidalt teatas Indrek ühel hetkel et alles on jäänud vaid üks tüür kuna teine abitult mööda vett lohiseb ning parajasti varrast kõveraks väänab. Jah varras oli kõver ja merel seda parandada ei saand. Raske südamega keerasime purje kokku ja tõmbasime mootori käima. Kallis tuul aga puhus niisama ühtegi purje lükkamata. Seeeest lükkas ta kokku päris korraliku laine. Sellele andis lisa ka Rammu saarerele tõusev põhi. Kokkuvõttes oli mootoriga tüürimine päris lõbus. Paat käitus siiski korralikult ja kordagi mootorit veest välja ei tõstnud. Mõne teise jahiga oleks see kindlasti juhtunud.
Podistasime siis Rammu põhjapoolsest otsast mööda saare taha varju ja siis mööda liitsihti kaldale. Nagu me olime otsad kinnitanud saabus meid vastu võtma foorumlane Kussu, kes oma suvemajale parajasti katuse peale lõi. Kohtumine oli ootamatu aga südamlik. Kussu laenas meile haamrit ja oma vanaisa talu vundamendi nurgakivi, millepeal ma tüüri tiftile jälle esialgse kuju tagasi andsin. Ka saime teada mida saarel vaadata. Käisime siis majaka otsas kauneid vaateid silmitsemas ja kohalikus surnuaias. Teise majaka otsa ronida ei tahtnud kuna ülevalt kostsid iga krõbina peale lindude erutunud hääled. Tornide linnud on mul mõnevõrra hell teema (loe Osmussaarereisi). Me ei kohanud hr Käo metsikuid lambaid, kelle vill on nii paksuks kasvanud, et sealt püssikuul läbi ei lenda. Ilmselt olid nad tuulepoolsel rannikul ennast jahutamas. Käisime siis ujumas (jälle) pöörasime nina mere poole ja asusime tagasiteele. Hoides silmad lahti nägemaks kohaliku vaatamisväärtust Vitukivi (mida me aga üles ei leidnud)
Laine jäi saarte taha. Purjetamine oli aina mõnu. See oli esimene kord minu praktikas, mil me meelega purje päris trimmi ei tõmmanud, et mitte liiga kiiresti Salmistusse jõuda. Valisime ka võimalikest kõige pikema ringi. Tuul jäi järjest vaiksemaks ja vaiksemaks. Salmistu ees oleks nagu keegi ventilaatori seisma pannud. Merereis oli lõppenud ja tuul oli ka otsas.
Tagantjärgi mõtlesin, et kui me oleksime suure hurraaga Pranglini purjetanud siis oleks tagasi jõudnud vast alles öösel. Kokkuvõttes sai Hea Meremeeste Hoidja ilmselt meie kavast paremini aru kui me ise ja kohendas neid pisut realistlikumaks. Tänud talle selle eest.
Salmistus ujutasime paadi slipile ja kohaliku külarahva (ning mõneti ka minu) üllatuseks tõmmbas Yaris kupatuse ka kerge vaevaga järsust slipist üles. Kolga laht vääris ootamist ja ootamist vääris ka selle suve üks mõnusamaid tuuli. Keri jäi seekord siiski avastamata. Alla paari päeva ei ole nii pikk retk koos saartekülastustega ka võimalik. Ehk siis järgmine kord.
Paraku asjaolud muutusid ja Martin nädalavahetusel tulla ei saanud. Pole probleemi. Mõte oli juba soojaks istutud, nüüd tuli ta veel ära muneda. Indrek suutis oma naisukese pehmeks rääkida, lapsed ära organiseerida (naisele) ja paarimees oligi olemas.
Jahikese lasime vette Salmistus. Tuult ei olnud. Kohe üldse mitte. Logistasime siis mootoriga Pedassaarele. Kõndisime toreda ringi mööda kohalike vaatamisväärtusi. Peab ütlema, et meeldis. Kui ma tahaks kõik oma sünnipäevad saartel pidada (Helin loe nüüd tähelepanelikult) siis ma helistaksin RMK-sse paneksin 800 eeguga kinni pedassaarel oleva väga laheda majakese ja peaksin pidu seal. Mõni aeg hiljem külastasin sama saart ka laste ja naisega ning ikka tundus lahe. Sama tegi ka Indrek ja ka temale ning isegi ta naisele meeldis. Proovisin mis maitse on rohul mis kasvab paadi alla ehk antud juhul siis sildumispurde külge (loe meie hernereisi ja kangetest näljastest meremeestest kellel muud polnud.) Ei olnud hea. Ok kõris just ei karjunud aga tunne oli just kui oleks juukseid söönud.Edasi sõitsime läbi Rohusi ja Umblo vahelisest väinast ja randusime saare edelapoolsel küljel. Mõtlen siin, mis mul sellest saarest meelde jäi. Üks hirmus suur ja jäme pihlakas. Palju murtud kajakad, kelle kered olid söödud aga kondid ja suled lipendasid rannaniitudel. Kõige omapärasem oli aga ohtralt piimatoodete, näiteks peti ja koore kilepakke. Hakkasime seda saart Indrekuga omakeskis Petilooma saareks ehk Petissaareks kutsuma. Nimed tuleb anda ikka omapära järgi.
Mõnus oli see, et tuul tõusis. Juba oli põhjust purjetada. Jätsime Petissaare tüürpoordi võtsime kursi Koipse idarannikule. Kuna puhus väga mõnusalt, ei raatsinud Koipsele aega pühendada ja peagi oli ta juba seljataha jäänud. Kiirus püsivalt 6+ sõlme ja naeratus meetreid ahtrist järgi lehvimas. Juba hakkas natuke lainet tegema, aga meie mõnu see ei rikkunud. Pigem vastupidi. Ühes tuule tõusuga kasvasid ka plaanid. Nüüd oli juba kerge kava Aksi või Pranglini purjetada. Sest purjetada oli nii mõnus.Meil ei olnud kanget napsu kaasas. Õllega aga ei tahtnud vana narrida. Nüüd juhtus see mis taolistel kordadel ikka juhtub. Kuivõrd Valge daami regatil oli üks tüüri hoidev varras korduvalt üritanud üles tõusta, siis sai ta enne paadi vettelaskmist hoolikalt splindiga kinnitatud. Vana aga kangutas splindi ära ja kuna ma OLIN OLNUD hoolikas siis ma varrast ka sõidu ajal ei kontrollinud. Ehk lühidalt teatas Indrek ühel hetkel et alles on jäänud vaid üks tüür kuna teine abitult mööda vett lohiseb ning parajasti varrast kõveraks väänab. Jah varras oli kõver ja merel seda parandada ei saand. Raske südamega keerasime purje kokku ja tõmbasime mootori käima. Kallis tuul aga puhus niisama ühtegi purje lükkamata. Seeeest lükkas ta kokku päris korraliku laine. Sellele andis lisa ka Rammu saarerele tõusev põhi. Kokkuvõttes oli mootoriga tüürimine päris lõbus. Paat käitus siiski korralikult ja kordagi mootorit veest välja ei tõstnud. Mõne teise jahiga oleks see kindlasti juhtunud.
Podistasime siis Rammu põhjapoolsest otsast mööda saare taha varju ja siis mööda liitsihti kaldale. Nagu me olime otsad kinnitanud saabus meid vastu võtma foorumlane Kussu, kes oma suvemajale parajasti katuse peale lõi. Kohtumine oli ootamatu aga südamlik. Kussu laenas meile haamrit ja oma vanaisa talu vundamendi nurgakivi, millepeal ma tüüri tiftile jälle esialgse kuju tagasi andsin. Ka saime teada mida saarel vaadata. Käisime siis majaka otsas kauneid vaateid silmitsemas ja kohalikus surnuaias. Teise majaka otsa ronida ei tahtnud kuna ülevalt kostsid iga krõbina peale lindude erutunud hääled. Tornide linnud on mul mõnevõrra hell teema (loe Osmussaarereisi). Me ei kohanud hr Käo metsikuid lambaid, kelle vill on nii paksuks kasvanud, et sealt püssikuul läbi ei lenda. Ilmselt olid nad tuulepoolsel rannikul ennast jahutamas. Käisime siis ujumas (jälle) pöörasime nina mere poole ja asusime tagasiteele. Hoides silmad lahti nägemaks kohaliku vaatamisväärtust Vitukivi (mida me aga üles ei leidnud)Laine jäi saarte taha. Purjetamine oli aina mõnu. See oli esimene kord minu praktikas, mil me meelega purje päris trimmi ei tõmmanud, et mitte liiga kiiresti Salmistusse jõuda. Valisime ka võimalikest kõige pikema ringi. Tuul jäi järjest vaiksemaks ja vaiksemaks. Salmistu ees oleks nagu keegi ventilaatori seisma pannud. Merereis oli lõppenud ja tuul oli ka otsas.
Tagantjärgi mõtlesin, et kui me oleksime suure hurraaga Pranglini purjetanud siis oleks tagasi jõudnud vast alles öösel. Kokkuvõttes sai Hea Meremeeste Hoidja ilmselt meie kavast paremini aru kui me ise ja kohendas neid pisut realistlikumaks. Tänud talle selle eest.
Salmistus ujutasime paadi slipile ja kohaliku külarahva (ning mõneti ka minu) üllatuseks tõmmbas Yaris kupatuse ka kerge vaevaga järsust slipist üles. Kolga laht vääris ootamist ja ootamist vääris ka selle suve üks mõnusamaid tuuli. Keri jäi seekord siiski avastamata. Alla paari päeva ei ole nii pikk retk koos saartekülastustega ka võimalik. Ehk siis järgmine kord.
Friday, August 10, 2007
Valge daami regatt
Kuivõrd minu eelmise kajastusega ei saanud päris rahule jääda sest see oli liiga dekadentne /igaksjuhuks vaatasin VÕSist järgi mis see täpselt on: dekadents (pr. langus) allakäik, kirjanduses ja kunstis XIX s. 2. poolel ja XX s. algul levinud nähtused ja tendentsid, millele olid iseloomulikud püüded väljendada tüdimust, jõuetust, küllastatust ja rafineeritust, huvi haruldase, ebaloomuliku, haiglase degenereeruva ja irreaalse vastu. Paljude dekadentide loomingus avaldus terav opositsioon kodanliku ühiskonna moraali ja kultuuriga: ühiskondlikest vastuoludest otsisid dekadendid väljapääsu "puhta kunsti" kultiveerimises, mis on vaba igasugustest sotsiaalsetest ja moraalsetest kohustustest./ siis järgnevalt on kirjutatud jutt nii, et tas poleks teravat opositsiooni kodanliku ühiskonna moraali ja kultuuriga. Ehk et tekst ei oleks vaid puhas kunst ja ühtlasi on vähem rõhku pööratud tüdimusele jõuetusele, küllastusele ja raffineeritusele. Ohjeldatud on ka huvi haruldase, ebaloomuliku, haiglase, degenereeruva ja eriti irreaalse vastu. Kokkuvõtvalt saate teada kuidas asjad tegelikult olid
Priit kutsus mind regatti sõitma. Ma muidu võidukimamisest suurt ei arva, võistlemisest üldse eriti ei arva aga tunnistan, et paadist ja purjetamisest saab kõige paremini aru vaid võistlustel. Palusin Janno, Eesti ühe parima purjetaja, kaasa ja otsustasin võistelda. Kodust sõitsime välja suht hilja õhtul sest start pidi olema kell 9 ja Janno, kellel on sellistes asjades kogemusi, soovitas õhtul paadi enamvähem korda sättida. Haapsalu Jahtklubis ei ole töötavat slippi. Pakuti 200 eegu eest kraanateenust. Esialgu käisime näpunäidete järgi vaatamas piirivalve oma. See tundu Yarilsele pisut liiga ekstreemne. Parim valik oli Grand Holmi, nö Siilatsi slipp. Kolasin sadamas ringi aga ühtegi elavat inimest ei leidnud. Patt tunnistada, aga keerasime siis keti seekli ise näpuga lahti ja lasime jahi ikkagi vette, lubadusega hommikul arve klaarida. Ürituse käigus ilmus välja ka GHM turvamees, kes takistamise asemel sõbralikult juttu ajas (tänud talle selle eest). Kuna me regatiks mootori koju jätsime asus Janno mõlale ja mina tüüri. Janno pingutas mõlades oma sitkeid lihaseid, aga rool ei tahtnud sõna kuulata ja ma ei osanud ka tsriivi õigesti arvestada. Nii toimus vaatamata karastunud merekaru (pean Jannot silmas) pardal viibimisele siiski külgtuules ukerdamine. Lisaks oli väike poja Ats mu prillidel sanga ära murdnud nii ei julgend neid merepeal ette panna (mis muidugi ei vabanda midagi). Ehk lisaks olin ka pisut pime. Noh nii või teisiti lõpuks me siiski tänu mõlamehe jõupingutustele ja teravale nägemisele õige kai äärde jõudsime. Öö veetsime sõbraliku purjejahi Stella koides, mille ajas kah Janno välja.
Hommikul, mingil arusaamatul põhjusel, asusin molutama. Selle asemel, et kohe mast peale panna moon ja varustus ära klaarida. Nii ei olnud me veel 0845 valmis. Janno polnud sellist paati vaatamata rikkalikule kogemusele kunagi varem näinud siiski abistas ta rigamisel kuidas vähegi suutis. Mina aga keerasin paanikas auto lukku ja suutsin võtmed ära kaotada (hetk peale kailt lahkumist tulid siiski binokli vutlari alt välja). Ehk meie toidumoon, neli pakki krõpse ja kaks E-dega pikitud suppi, jäi turvaliselt autosse lukutaha. Meie kimbatust märkas Priidu lahke kaasa, kes viimasel hetkel koti herneid kaasa andis. Kokku oli meil päeva moonaks kaks AleCoq 6 pakki pool pudelit rummi ja kott herneid. Tuletasin Jannole meelde kangeid kapteneid kes olid söönud saapaid, rihmu, päikesekreemi ja paadi alla kasvavat mererohtu. Aga loomulikult ei õigusta mu apse ükski vilets vabandus.
Tuul starti ei olnud just tugev. Nii venisime suht aeglaselt. Lahke kohtunik lükkas starti edasi. Nende paadist tõsteti lippe ja lasti signaale mille tähendust ma ei teadnud. Ühelhetkel vajusid kõik üle stardiliini, nii et regatt oli alanud.
Väga nõrk taganttuul. Kiirus 0.3-1,5 sõlme. Kõik sõitsid mõistagi spinnidega. Meie tiksusime kõige sabas. Pole viga, lohutas elukogenud Janno, medaleid jagatakse finishis. Rukkirahu kanalisse keerates enam spinniga sõita ei saanud. Kõik sõitsid märgile suure ringiga. Uurisin kaarti ja ei leidnud otse märgikursil midagi ohtliku. Ka Janno, kes on merd kündnud rohkem miile kui mul eluaastaid kiitis mu mõtte heaks. Kuna ma kohalike tuulenippe ei teadnud siis võtsime kursi otse. Tasapisi saime Merilinnust mööda. Nemadki leidsid meie kursi toreda olevat ja järgnesid. Korraga tõusis tuul ja jaht hakkas sõitma. Tuuletriip oli vast kabeltau laiune ja juhuslikult sattusime meie just selle sisse. Kas oli see ikka juhus või pigem Janno vaist. Mina kahtlustan viimast. Nüüd saime mööda ka Juliast. Varsti lahutas meid juba päris korralik vahemaa. Priit helistas ja küsis kas me katkestasime. Ei miks? Üritame siin otse märki sõita. Kohtusime jaht Albiniga, kes meid vist enam näha ei lootnud. Jäime purje varju nii, et Janno, kes ka sellises pingsas olukorras pead ei kaotanud andis kõva häälega teada meie paremast halsist ja sundis segaja teed andma. Albin pautis meie alla. Tuul oli natuke lainet tõstnud ja see segas päris tugevalt meie käiku. Meeter meetrilt läks Albin ettepoole. Meie ponnistused ei aidanud. Janno ütles, et me peaksime Vormsi nurga varju hoida aga enne ära pautida kui see tuult segama hakkab. Nii me siis ka tegime. Janno oli kolme mehe eest rabades ennast higiseks ajanud ja tuul oli pisut liiga teinud, nii et ta läks hetkeks kajutisse varju. Vaatamata ohvitserikarastusele oli salakaval meretuul ta ikka suutnud läbi tõmmata. Nüüd sain ka ise tüürida. Oi ma olin hädas. Kui ikka oskajat meest pole, siis paat venib nagu tigu. Tuul oli kahe vahel, kas hakata tugevamalt puhuma või vaikida jälle. Üritasin siiski käiku hoida, nii nagu Janno õpetas. Kuna aga tuul oli nõrk, ei saanud ma piisavalt kõrgust võtta. Nii tundus Frisgrunne kogu aeg paudi kaugusel. Lõpuks pressisin liialt aga sain märgist mööda. Mul ei olnud järgmine märk gepsus sees nii et hetkeks valitses uue kursi suhtes segadus. Kohe tõttas appi Janno ja nüüd ühiste jõududega sain kursi ära teha. Ilus pikk halss otse Nordgrunnele. Nüüd oli jälle Janno roolis ja paat lausa lendas. Poolel teel Kipparirahule nägime Vormsi all purje. Kurask, järgi tulevad. Jaht tundus isegi liiga Vormsi ligi. Helistasime Priidule. Frisgrunne tuleb kah võtta, tuletasime meelde. Tuli välja, et nad olid katkestanud. Kurat. Me kogu regati pingutasime, et neist kiirem olla. Nüüd tundus kogu üritus mõneti mõtetuna. Üritasime neid veenda, aga kapteni otsus oli kindel. Voosi keskel toodi neile kaatriga suitsu. Priit orgunnis meilegi neli võiroosi. Ok see rehabiliteerib katkestasime. Voosis oli jällegi taganttuul. Üritasime nii pakstaagis sõita kui võimalik. "Püüame siis Julia vähemalt võistlusväliselt ikkagi kinni, " pani Janno, kes on ka elus väsimatu eesmärkidepoole rühkija, ette. Uus siht silmeees antsime paadil minna. Tegime seal ka oma kiirusrekordi. Nats üle 6 sõlme. Haapsalu sissesõit. Priit oli täiesti käegakatsutavas kauguses. Finish tööt, tööt. Priit oli lõpetas ikkagi paadipikkuse jagu enne.
Kokkuvõttes sain tänu Jannole teada, et paat sõidab ikkagi natuke paremini kui raskus ees. Nõrgas taganttuules hävib spinnidele kindlasti. Natuke leevendab katastroofi bulbi ülesväntamine. Krüssus hävime natukenegi kõrgema lainega raskematele jahtidele. Oma lysi täis sõita on võimalik parema purje ja ideaalsete ilmastikuoludega. Finishis võidab see kes teeb ühe vea vähem ja kokkuvõttes jääb üle vaid hästi veedetud päeva üle rõõmu tunda. Olgu koht milline tahes (teine).
Kurvastuseks oli jahtsadam meie saabumise ajaks väljasurnud. "Siin ei ole elu" kurtis maailma üksikum baarmänn, "kõik läksid ära koju magama". Me siis kauplesime ennast Sassi juurde, käisime Eesti paremas saunas ja jõmisesime niisama, muljetest pungil. Järgmisel päeval võtsime sõbraliku merehotelli Stella ühe reederi Ranno kaasa ja tegime mõnusõitu lahepeal. Oi see Haapsalu laht on minu paadile nagu loodud (või vastupidi) kolasime hobulaiul ja sõitsime lõpuks õnnelikena koju tagasi.
Mis Siilatsi slippi puutub, siis sadamakapten lubas paadi ka välja tõmmata ja ei tahtnudki meie raha :) tänud neile selle eest ja muidugi erilised tänud Jannole kelleta oleks ma ilmselt viimaseks jäänud, kui ma üldse oleksin julgenud merele minna.
ja nüüd tänutäheks pingutuse eest kirjutasin Jannole ka luuletuse
Oh Janno Janno Janno
mis saaks meist sinuta
sul palju ihurammu
ja meretarkust ka
Sa julgelt hoiad rooli
kui lained ründamas
ning üles leiad toodri
ka pilkas pimedas
Ka sooti oled varmas
sa targalt tõmbama
ja kuigi hambad varnas
ei anu armu sa
End läbi sitamere
võid vabalt pressida
et öelda jälle tere
Lät Leet või Eestija
Atmostas Batlija
Bunda jau Baltija
Ärgake Baltimaad
Hal lee luu ja
Priit kutsus mind regatti sõitma. Ma muidu võidukimamisest suurt ei arva, võistlemisest üldse eriti ei arva aga tunnistan, et paadist ja purjetamisest saab kõige paremini aru vaid võistlustel. Palusin Janno, Eesti ühe parima purjetaja, kaasa ja otsustasin võistelda. Kodust sõitsime välja suht hilja õhtul sest start pidi olema kell 9 ja Janno, kellel on sellistes asjades kogemusi, soovitas õhtul paadi enamvähem korda sättida. Haapsalu Jahtklubis ei ole töötavat slippi. Pakuti 200 eegu eest kraanateenust. Esialgu käisime näpunäidete järgi vaatamas piirivalve oma. See tundu Yarilsele pisut liiga ekstreemne. Parim valik oli Grand Holmi, nö Siilatsi slipp. Kolasin sadamas ringi aga ühtegi elavat inimest ei leidnud. Patt tunnistada, aga keerasime siis keti seekli ise näpuga lahti ja lasime jahi ikkagi vette, lubadusega hommikul arve klaarida. Ürituse käigus ilmus välja ka GHM turvamees, kes takistamise asemel sõbralikult juttu ajas (tänud talle selle eest). Kuna me regatiks mootori koju jätsime asus Janno mõlale ja mina tüüri. Janno pingutas mõlades oma sitkeid lihaseid, aga rool ei tahtnud sõna kuulata ja ma ei osanud ka tsriivi õigesti arvestada. Nii toimus vaatamata karastunud merekaru (pean Jannot silmas) pardal viibimisele siiski külgtuules ukerdamine. Lisaks oli väike poja Ats mu prillidel sanga ära murdnud nii ei julgend neid merepeal ette panna (mis muidugi ei vabanda midagi). Ehk lisaks olin ka pisut pime. Noh nii või teisiti lõpuks me siiski tänu mõlamehe jõupingutustele ja teravale nägemisele õige kai äärde jõudsime. Öö veetsime sõbraliku purjejahi Stella koides, mille ajas kah Janno välja.
Hommikul, mingil arusaamatul põhjusel, asusin molutama. Selle asemel, et kohe mast peale panna moon ja varustus ära klaarida. Nii ei olnud me veel 0845 valmis. Janno polnud sellist paati vaatamata rikkalikule kogemusele kunagi varem näinud siiski abistas ta rigamisel kuidas vähegi suutis. Mina aga keerasin paanikas auto lukku ja suutsin võtmed ära kaotada (hetk peale kailt lahkumist tulid siiski binokli vutlari alt välja). Ehk meie toidumoon, neli pakki krõpse ja kaks E-dega pikitud suppi, jäi turvaliselt autosse lukutaha. Meie kimbatust märkas Priidu lahke kaasa, kes viimasel hetkel koti herneid kaasa andis. Kokku oli meil päeva moonaks kaks AleCoq 6 pakki pool pudelit rummi ja kott herneid. Tuletasin Jannole meelde kangeid kapteneid kes olid söönud saapaid, rihmu, päikesekreemi ja paadi alla kasvavat mererohtu. Aga loomulikult ei õigusta mu apse ükski vilets vabandus.
Tuul starti ei olnud just tugev. Nii venisime suht aeglaselt. Lahke kohtunik lükkas starti edasi. Nende paadist tõsteti lippe ja lasti signaale mille tähendust ma ei teadnud. Ühelhetkel vajusid kõik üle stardiliini, nii et regatt oli alanud.
Väga nõrk taganttuul. Kiirus 0.3-1,5 sõlme. Kõik sõitsid mõistagi spinnidega. Meie tiksusime kõige sabas. Pole viga, lohutas elukogenud Janno, medaleid jagatakse finishis. Rukkirahu kanalisse keerates enam spinniga sõita ei saanud. Kõik sõitsid märgile suure ringiga. Uurisin kaarti ja ei leidnud otse märgikursil midagi ohtliku. Ka Janno, kes on merd kündnud rohkem miile kui mul eluaastaid kiitis mu mõtte heaks. Kuna ma kohalike tuulenippe ei teadnud siis võtsime kursi otse. Tasapisi saime Merilinnust mööda. Nemadki leidsid meie kursi toreda olevat ja järgnesid. Korraga tõusis tuul ja jaht hakkas sõitma. Tuuletriip oli vast kabeltau laiune ja juhuslikult sattusime meie just selle sisse. Kas oli see ikka juhus või pigem Janno vaist. Mina kahtlustan viimast. Nüüd saime mööda ka Juliast. Varsti lahutas meid juba päris korralik vahemaa. Priit helistas ja küsis kas me katkestasime. Ei miks? Üritame siin otse märki sõita. Kohtusime jaht Albiniga, kes meid vist enam näha ei lootnud. Jäime purje varju nii, et Janno, kes ka sellises pingsas olukorras pead ei kaotanud andis kõva häälega teada meie paremast halsist ja sundis segaja teed andma. Albin pautis meie alla. Tuul oli natuke lainet tõstnud ja see segas päris tugevalt meie käiku. Meeter meetrilt läks Albin ettepoole. Meie ponnistused ei aidanud. Janno ütles, et me peaksime Vormsi nurga varju hoida aga enne ära pautida kui see tuult segama hakkab. Nii me siis ka tegime. Janno oli kolme mehe eest rabades ennast higiseks ajanud ja tuul oli pisut liiga teinud, nii et ta läks hetkeks kajutisse varju. Vaatamata ohvitserikarastusele oli salakaval meretuul ta ikka suutnud läbi tõmmata. Nüüd sain ka ise tüürida. Oi ma olin hädas. Kui ikka oskajat meest pole, siis paat venib nagu tigu. Tuul oli kahe vahel, kas hakata tugevamalt puhuma või vaikida jälle. Üritasin siiski käiku hoida, nii nagu Janno õpetas. Kuna aga tuul oli nõrk, ei saanud ma piisavalt kõrgust võtta. Nii tundus Frisgrunne kogu aeg paudi kaugusel. Lõpuks pressisin liialt aga sain märgist mööda. Mul ei olnud järgmine märk gepsus sees nii et hetkeks valitses uue kursi suhtes segadus. Kohe tõttas appi Janno ja nüüd ühiste jõududega sain kursi ära teha. Ilus pikk halss otse Nordgrunnele. Nüüd oli jälle Janno roolis ja paat lausa lendas. Poolel teel Kipparirahule nägime Vormsi all purje. Kurask, järgi tulevad. Jaht tundus isegi liiga Vormsi ligi. Helistasime Priidule. Frisgrunne tuleb kah võtta, tuletasime meelde. Tuli välja, et nad olid katkestanud. Kurat. Me kogu regati pingutasime, et neist kiirem olla. Nüüd tundus kogu üritus mõneti mõtetuna. Üritasime neid veenda, aga kapteni otsus oli kindel. Voosi keskel toodi neile kaatriga suitsu. Priit orgunnis meilegi neli võiroosi. Ok see rehabiliteerib katkestasime. Voosis oli jällegi taganttuul. Üritasime nii pakstaagis sõita kui võimalik. "Püüame siis Julia vähemalt võistlusväliselt ikkagi kinni, " pani Janno, kes on ka elus väsimatu eesmärkidepoole rühkija, ette. Uus siht silmeees antsime paadil minna. Tegime seal ka oma kiirusrekordi. Nats üle 6 sõlme. Haapsalu sissesõit. Priit oli täiesti käegakatsutavas kauguses. Finish tööt, tööt. Priit oli lõpetas ikkagi paadipikkuse jagu enne.
Kokkuvõttes sain tänu Jannole teada, et paat sõidab ikkagi natuke paremini kui raskus ees. Nõrgas taganttuules hävib spinnidele kindlasti. Natuke leevendab katastroofi bulbi ülesväntamine. Krüssus hävime natukenegi kõrgema lainega raskematele jahtidele. Oma lysi täis sõita on võimalik parema purje ja ideaalsete ilmastikuoludega. Finishis võidab see kes teeb ühe vea vähem ja kokkuvõttes jääb üle vaid hästi veedetud päeva üle rõõmu tunda. Olgu koht milline tahes (teine).Kurvastuseks oli jahtsadam meie saabumise ajaks väljasurnud. "Siin ei ole elu" kurtis maailma üksikum baarmänn, "kõik läksid ära koju magama". Me siis kauplesime ennast Sassi juurde, käisime Eesti paremas saunas ja jõmisesime niisama, muljetest pungil. Järgmisel päeval võtsime sõbraliku merehotelli Stella ühe reederi Ranno kaasa ja tegime mõnusõitu lahepeal. Oi see Haapsalu laht on minu paadile nagu loodud (või vastupidi) kolasime hobulaiul ja sõitsime lõpuks õnnelikena koju tagasi.
Mis Siilatsi slippi puutub, siis sadamakapten lubas paadi ka välja tõmmata ja ei tahtnudki meie raha :) tänud neile selle eest ja muidugi erilised tänud Jannole kelleta oleks ma ilmselt viimaseks jäänud, kui ma üldse oleksin julgenud merele minna.
ja nüüd tänutäheks pingutuse eest kirjutasin Jannole ka luuletuse
Oh Janno Janno Janno
mis saaks meist sinuta
sul palju ihurammu
ja meretarkust ka
Sa julgelt hoiad rooli
kui lained ründamas
ning üles leiad toodri
ka pilkas pimedas
Ka sooti oled varmas
sa targalt tõmbama
ja kuigi hambad varnas
ei anu armu sa
End läbi sitamere
võid vabalt pressida
et öelda jälle tere
Lät Leet või Eestija
Atmostas Batlija
Bunda jau Baltija
Ärgake Baltimaad
Hal lee luu ja
Sunday, August 5, 2007
Quatar või Eesti
Käisime Eeroga Pirital sõitmas ning üks härra VTAst vaatas äratulles mu paadi pabereid. Tuli välja et ostumüügi leping ja LYS mõõdukiri on eesti bürokraatja jaoks liiga vähe. Niisiis tuli jaht kuhugi rgistrisse saada. Eestis on jahiregistreerimiseks püha kolmainsus ARK, VTA ja Jahtklubide Liit. ARK tahab registreerimise eest 600 VTA ülevaatamise eest 140. ok ok. Aga Jahtklubide Liidu 1000 krooni selle eest et nad saadavad nimekirjast järgmise purjenumbri tundus liiga kallis ja ajas pilli lõhki. Uurisin võimalusi jahti Rootsi registrisse saada. Rootsi VTA vastas, et laias laastus tahaksid nad registrisse siiski vaid Rootslaste paate või siis paate mis peamiselt rootsis sõidavad. Ühesõnaga päris ausalt poleks ma nende registrisse saanud. Lisaks oli seal veel mõned detailid mille ajamine oleks mõneti tülikas olnud. Saatsin meili Libeeria ja Panama konsulitele UKs. Paraku ei ole kumbki asjamees siiani vastanud. Kuulasin erinevaid hümne. Valisin millist oleks hea suupilliga mängida. Kõige sobilikum tundus Quatar http://gbgm-umc.org/country_profiles/countries/qat/Anthem.stm Paraku mu Araabia keel on väga vilets. Ka ei osanud ma Quatari VTA kontakte kuskilt leida.
Niisiis raske südamega palusin ma VTAl jaht mootorpaadina arvele võtta. Ja paadis mängime ikkagi Eesti hümni. Aga purjenumber on jätkuvalt SWE1.
Niisiis raske südamega palusin ma VTAl jaht mootorpaadina arvele võtta. Ja paadis mängime ikkagi Eesti hümni. Aga purjenumber on jätkuvalt SWE1.
Saturday, June 16, 2007
Laevatatav siseveekogu
Mõtlesin et teen pojale väikse merepisikuga nakatuskuuri. Nii käreda paadiga nagu Go Five on merel käimine neljaaastastele veel liiga vara. Lugesin just MM sarjas ilmunud lugu 7 jalga kiilu all ja jõelaevnike elu tundus kaunil nõukogude kodumaal nii ilus. Mitutuhat kilomeetrit siseveeteid pole meil kuskilt võtta, aga ka Emajõgi tundus täiesti hää plaanina. Mõni õepoegadest pidi kah kaasa tulema.
Veeremine või lohisemine
Esimene episood seiklusest juhtus 24 km enne Tartut (Holliwoody lähistel), kui mu käru rehv arvas, et 11 aastat ausat teenistust on piisav ja otsustas ära katki minna. Kui lahkuda siis ikka pauguga, nii et traat väljas. No tore, kärul tagavararattaid pole. Helistasin abi järele. Isa tõttas kärulaenutusse, küsis kas rattast kah laenutavad... Ei laenuta. Ok siis tuleb terve käru laenutada ja ratas alt ära kruvida. Müüa ei osanud seisukohta võtta. Võttis siis istekoha ja mõtles natuke järele. Pole nagu ette nähtud aga keelata ka justkui ei saa.
Samal ajal 24 km põhjapool kõmpisime meie Holliwoodi Bensiinijaama poole (100 m). Käru sõitis mööda ja äi luges käigult tal rattapoldid üle. Täpselt nagu meil tarvis oleks. Ostsime nats süüa ja asusime tagasiteele. Seesamane käruga auto oli meie haige ees kinni pidanud. Vahemaa oli kauge, jookseks, vehiks kätega, aga nagunii ei jõua. Aga ei, auto pööras tagasi ja küsis kas see katkine on meie treila? Ja ja. Noh kruvis siis oma oma käru küljest tagavararatta ära ja andis meile.
"Aa telefoninumber kah. Kui kunagi Tartust läbi satun siis helistan ja küsin tagasi"
Nojah väga tore, suured tänud muidugi.
Nakatumine
Jõudsime Tartusse. Start Emajõele pidi olema järgmisel hommikul. Poja tundus imelikult viril. Kraadisin teda. Ta oligi juba nakatunud, aga mitte merepisiku vaid mingi muu pisikuga. Kontrollisime veel ka järgmisel hommikul. Palavik polnud vähenenud, pigem vastupidi. Vahetasime kärul igaksjuhuks mõlemad rehvid uute vastu. Olime pisut nõutud. Õhtuks oli selge, et Seiu matkama tulla ei saa. Vanaema lubas siis niikaua hoida, kui MaiLiis Tallinnast kohale jõuab. Meie õepojaga kärutasime jõeäärde.
Matk
Paadi lasime vette Emajõe suudmes Võrtsjärve ääres. Seal on suhteliselt madal, nii et vabamasse vette pääsemiseks tuli G5 kreeni kallutada. Ja varsti me podistasimegi mööda jõge Tartu poole. Kell näitas 2010.
Mingil hetkel tüütas mootorimürin ära ja proovisime lihtsalt ulpida. Kiirus oli natuke üle paari sõlme. Tüürida oli oluliselt raskem ja iga liigutust tuli pikkalt planeerida. Aga paat oli siiski juhitav. Kõnelesime möödaminnes kohalikku telkiva paadimehega. Küsisime kus oleks hää koht laagrisse jääda. Ta soovitas Pedjat pidi natuke ülese sõita. Seal olla ka kaks RMK puhkekohta. Kuna me sõitsime veevooluga koguaeg edasi, siis jutu lõpp läks kaduma. Puhkekohast me puudust just ei tundnud, sest magada saime laevas. Kuna pime hakkas pääle tulema keerasime mootori käima ja panime nats vunki juurde. Varsti tuligi vasakult Pedja suue. Emajõe vesi oli pruun aga Pedja jõgi paistis must. Sõitsime suudmest natuke ülesvoolu ja sidusime paadi puu külge kinni. Aeg oli juba hiline (ca 0000). Saabusid sääsed. Viskasin tonkad sisse ja läksime magama.
Nägin ööläbi unes erineva suurusega kalu nii et hommikul oli mõnevõrra üllatus, et kala polnud ussi puutunud. Samas positiivne oli see, et ei pidanud kartuleid koorima. Tegime siis purgirosolnikut.
Emajõgi on sobilik kruiisimarshuut neile kellele meeldivad avarad vaated. Tüüpiline kallas oli roog ja pokud. Harva mõni üksik puu või salu. Sääsed meid ei tüütanud. Küll külastasid regulaarselt parmud ja kiilid. Siiski oli õhkkond sõbralik ja lahkarvamusi meil nendega polnud.
Käisime ujumas ja peesitasime päikese all. Igaksjuhuks ujusime kordamööda, sest vool oli tugev ja ankur on nii nagu on. Plaan oli õhtuks Tartusse jõuda, nii et hoidsime mootori podisemas. Proovisin palju välja jookseb. Sain 7 sõlme. Siiski ei olnud selline kiirus tarvilik, nii et reeglina hoidsime kiiruse 5 sõlme juures. Pildistasin ja märkisin slipikohti. Tõsisem tsivilisatsioon algas natuke enne Tartut. Jõepeal tuli vastu kaater, skuuter, lodi ja üks rataslaev.
Kvissentaalis sõitsime slipi kõrvale randa ja jäime transporti ootama. Kaatrimehed vedasid jõepeal suuska ja tekitasid laineid. Jõe põhi oli kivine ja lained kolkisid paati vastu neid. Sõitsin siis natuke edasi paadisilla juurde. Kvissentalis on muide kaks betoonist slippi. Üks on otse sadamas teine natuke ülesvoolu. Sadamas oleva slipi kasutamine on 50 kroon, teine on vist tasuta.
Mõningane vaev oli paadi veest väljasaamine sest isa auto ei jõudnud treilerit välja 
sikutada. Kasutasime siis vintsi. Tuli tublisti vändata, aga slipilt me siiski üles saime.
Lõppsõna
Kuigi kõik läks teistmoodi kui plaanitud, oli matk siiski mõnus. Tavalise mootorpodistajana on G5 väga stabiilne ja turvaline. Sobib hästi rasedate naiste ja laste vedamiseks. Paadis magamine oli ka väga ok. Natuke liiga keeruline oli kajutiluugi katte sulgemine seest poolt. See tulek nats ümber teha.
Jahi jätsin Tartusse, sest plaan on jaanipäeva paiku Saadjärvele minna.
Veeremine või lohisemine
Esimene episood seiklusest juhtus 24 km enne Tartut (Holliwoody lähistel), kui mu käru rehv arvas, et 11 aastat ausat teenistust on piisav ja otsustas ära katki minna. Kui lahkuda siis ikka pauguga, nii et traat väljas. No tore, kärul tagavararattaid pole. Helistasin abi järele. Isa tõttas kärulaenutusse, küsis kas rattast kah laenutavad... Ei laenuta. Ok siis tuleb terve käru laenutada ja ratas alt ära kruvida. Müüa ei osanud seisukohta võtta. Võttis siis istekoha ja mõtles natuke järele. Pole nagu ette nähtud aga keelata ka justkui ei saa.
Samal ajal 24 km põhjapool kõmpisime meie Holliwoodi Bensiinijaama poole (100 m). Käru sõitis mööda ja äi luges käigult tal rattapoldid üle. Täpselt nagu meil tarvis oleks. Ostsime nats süüa ja asusime tagasiteele. Seesamane käruga auto oli meie haige ees kinni pidanud. Vahemaa oli kauge, jookseks, vehiks kätega, aga nagunii ei jõua. Aga ei, auto pööras tagasi ja küsis kas see katkine on meie treila? Ja ja. Noh kruvis siis oma oma käru küljest tagavararatta ära ja andis meile.
"Aa telefoninumber kah. Kui kunagi Tartust läbi satun siis helistan ja küsin tagasi"
Nojah väga tore, suured tänud muidugi.
Nakatumine
Jõudsime Tartusse. Start Emajõele pidi olema järgmisel hommikul. Poja tundus imelikult viril. Kraadisin teda. Ta oligi juba nakatunud, aga mitte merepisiku vaid mingi muu pisikuga. Kontrollisime veel ka järgmisel hommikul. Palavik polnud vähenenud, pigem vastupidi. Vahetasime kärul igaksjuhuks mõlemad rehvid uute vastu. Olime pisut nõutud. Õhtuks oli selge, et Seiu matkama tulla ei saa. Vanaema lubas siis niikaua hoida, kui MaiLiis Tallinnast kohale jõuab. Meie õepojaga kärutasime jõeäärde.
Matk
Paadi lasime vette Emajõe suudmes Võrtsjärve ääres. Seal on suhteliselt madal, nii et vabamasse vette pääsemiseks tuli G5 kreeni kallutada. Ja varsti me podistasimegi mööda jõge Tartu poole. Kell näitas 2010.Mingil hetkel tüütas mootorimürin ära ja proovisime lihtsalt ulpida. Kiirus oli natuke üle paari sõlme. Tüürida oli oluliselt raskem ja iga liigutust tuli pikkalt planeerida. Aga paat oli siiski juhitav. Kõnelesime möödaminnes kohalikku telkiva paadimehega. Küsisime kus oleks hää koht laagrisse jääda. Ta soovitas Pedjat pidi natuke ülese sõita. Seal olla ka kaks RMK puhkekohta. Kuna me sõitsime veevooluga koguaeg edasi, siis jutu lõpp läks kaduma. Puhkekohast me puudust just ei tundnud, sest magada saime laevas. Kuna pime hakkas pääle tulema keerasime mootori käima ja panime nats vunki juurde. Varsti tuligi vasakult Pedja suue. Emajõe vesi oli pruun aga Pedja jõgi paistis must. Sõitsime suudmest natuke ülesvoolu ja sidusime paadi puu külge kinni. Aeg oli juba hiline (ca 0000). Saabusid sääsed. Viskasin tonkad sisse ja läksime magama.
Nägin ööläbi unes erineva suurusega kalu nii et hommikul oli mõnevõrra üllatus, et kala polnud ussi puutunud. Samas positiivne oli see, et ei pidanud kartuleid koorima. Tegime siis purgirosolnikut.
Emajõgi on sobilik kruiisimarshuut neile kellele meeldivad avarad vaated. Tüüpiline kallas oli roog ja pokud. Harva mõni üksik puu või salu. Sääsed meid ei tüütanud. Küll külastasid regulaarselt parmud ja kiilid. Siiski oli õhkkond sõbralik ja lahkarvamusi meil nendega polnud.
Käisime ujumas ja peesitasime päikese all. Igaksjuhuks ujusime kordamööda, sest vool oli tugev ja ankur on nii nagu on. Plaan oli õhtuks Tartusse jõuda, nii et hoidsime mootori podisemas. Proovisin palju välja jookseb. Sain 7 sõlme. Siiski ei olnud selline kiirus tarvilik, nii et reeglina hoidsime kiiruse 5 sõlme juures. Pildistasin ja märkisin slipikohti. Tõsisem tsivilisatsioon algas natuke enne Tartut. Jõepeal tuli vastu kaater, skuuter, lodi ja üks rataslaev.Kvissentaalis sõitsime slipi kõrvale randa ja jäime transporti ootama. Kaatrimehed vedasid jõepeal suuska ja tekitasid laineid. Jõe põhi oli kivine ja lained kolkisid paati vastu neid. Sõitsin siis natuke edasi paadisilla juurde. Kvissentalis on muide kaks betoonist slippi. Üks on otse sadamas teine natuke ülesvoolu. Sadamas oleva slipi kasutamine on 50 kroon, teine on vist tasuta.
Mõningane vaev oli paadi veest väljasaamine sest isa auto ei jõudnud treilerit välja 
sikutada. Kasutasime siis vintsi. Tuli tublisti vändata, aga slipilt me siiski üles saime.Lõppsõna
Kuigi kõik läks teistmoodi kui plaanitud, oli matk siiski mõnus. Tavalise mootorpodistajana on G5 väga stabiilne ja turvaline. Sobib hästi rasedate naiste ja laste vedamiseks. Paadis magamine oli ka väga ok. Natuke liiga keeruline oli kajutiluugi katte sulgemine seest poolt. See tulek nats ümber teha.
Jahi jätsin Tartusse, sest plaan on jaanipäeva paiku Saadjärvele minna.
Sunday, June 10, 2007
Lohusalutuur
Enne pikemat lastematka Emajõel tahtsin ka pisut purjetada. Niisiis läksime Sveniga merele. Alguses ma mõtlesin, et sõidaks Pakritele, kohapeal tundus aga tuul pisut vali, 9 m\s maksimum 11. Otsustasime sõita siis teisele poole. Alguses väga konkreetset sihti polnudki, aga asja edenedes mõtlesime, et käiks siis äkki Keila Joa suudmes ära. Purjel olid rehvid sees ja ka kursi valisime terava, nii et väga ülejõu kallutama ei pidanud. Laine oli päris kõrge ja sest põhjatuul tõi lselle randa otse avamerelt. Minutis korra lõi paadi alt ikka tühjaks. Imelikul kombel ei visanud aga eriti vett tekile. Lõpuks sain aru ka mida kiilu küljes see teine ots teeb. Kõvas laines hakkas kiil ette-taha pendeldama. Otsaga sai see siis kinni tõmmatud.Mõningad raskused olid jõesuu leidmisega. Ma ei mäletand täpselt milline see jõesuu merelt vaadates välja nägi. Olen seal mõned korrad käinud, aga mälupilt oli Vääna jõesuuga segunenud. Asja edenedes leidsime ikka õige koha üles. Rannale lähenedes sõidsime napilt mööda kivist, mis oli suur nagu maja aga mida kaardipeal polnud. Küll aga saime kerge põksu just jõeshuhu sisse sõites umbes täpselt keset jõge). Kas see oli sellest, et laine veel pisut peale käis ja me sattusime orgu või sellest, et meil polnud kiil täiseti üles keritud ei tea. Ka seda kivi ei olnud kaardil. Õnneks ei olnud midagi hullu ja paadile märke külge ei jäänud.
Sõitsime siis paadi liiva kinni ja tegime kerge eine. Väljas kuuldus mulistamist, mõtlesime, et hüljes vist, aga ei Kalev Kesküla hoopis. Ah mis seal vahet on. Kui mõnulemise osa läbi, siis tarvis jälle karmi mereelu elada.
Podistasime siis jälle merele. Nüüd oli tuul tagant ja kiirus oli märgatavatl suurem kui enne. Laine lükkas mõnusalt ja üldse oli väga mõnus. Enne Lohusalu hakkas millegipärast lainet tõstma, kuigi tuul näis vähenevat. Igaljuhul jooksis päris põnevaid "päeva tegijaid" põhjaalt läbi. Podistasime siis jällegi slipi juurde tagasi ja sidusime jahi terassi külge kinni.Kolasime siis vähe ka sadamas ringi. Heidsime sõbralike pilke B31 le. Genua kate laperdas. Pingutame ära või... ei tea nagu võõra inimese jaht.... Kurask hing ikka ei kannatand pingutasime ikkagi katte ära.
Uurisime veel lähedalt Mac Gregor 26M. Piilusime aknast sisse, siis tuli välja, et omanik asjatas kah jahis. Palusime siis uudishimu eest vabandust ja ametliku audiensi. Täitsa tore cruiser. Kajutis saab püsti seista, lahendused on läbimõeldud. Kõik nääb täidsa net välja. Ma arvan et isegi Mai-Liis julgeks sellega sõitma tulla aga noh muidugi kõik mu purjetajatest sõbrad kustutaksid mu numbri telefonist.
Ega siis muud. Kola kokku ja minekit. Õhtul ütlesid reie ja säärelihased oma arvamuse kallutamisest. Oleks jala selle maa ära kõndinud, oleks ilmselt vähem tundaandnud.
Wednesday, May 23, 2007
Musklivoor
Kas kirjutamine tasemel, "Mall läks metsa korjas seeni ja marju, siis läks koju ja rääkis juhtunust emale" on ikka vääriline. Äkki peaks lõhkuma mõtetepeeglid, et sõnade hammasratastest jääksid järgi vaid hambad (I. Laaban). Või on küsimus pelgalt vormis ja tegelikult tuleks teksti värsistada õigustamaks tema loomist. Näiteks Kivisildnik kirjutab sisult Malle läks metsa aga vormilt poeesiat. Järgmine post võiks siis olla jambis, daktülis, trohheuses või minupärast amfibrahhis. Või ajaks Eesti rida ja kirjutaks hoopis algriimis? Tõsiseltvõetavuse huvides on tarvis aegajalt näidata intellektuaalset musklit. Mälupilt: kui Kivaste Jaanus kasutas ettekandes sõna obstsööne tundus see Locki Reinartile nii amüsantne. Samas kui Aime Tahvel kasutas kõnes amüsantne tundus see kõikidele idiootne.
Ankruketi lõpp on laulu algus... järgmine lõik (nagu kõik edasised postid) on vabavärss.
Mall läks metsa
korjas seeni ja marju
siis läks koju ja
rääkis juhtunust emale
Juba parem. Või tegelikult las jäävad vaid tähed. Nagu üksikute laetud elektronide sähvatused kõiksuses, enne maailma loomist. On see vast alles tundlikus.
Ankruketi lõpp on laulu algus... järgmine lõik (nagu kõik edasised postid) on vabavärss.
Mall läks metsa
korjas seeni ja marju
siis läks koju ja
rääkis juhtunust emale
Juba parem. Või tegelikult las jäävad vaid tähed. Nagu üksikute laetud elektronide sähvatused kõiksuses, enne maailma loomist. On see vast alles tundlikus.
M a l l l ä x m e c a
k o r & s s e e n i & m a r j u
s i i s l ä x k o j u &
r ä ä k i s j u h t u n u s t e m a l e
k o r & s s e e n i & m a r j u
s i i s l ä x k o j u &
r ä ä k i s j u h t u n u s t e m a l e
Tuesday, May 22, 2007
Osmussaar... tehtud.
Sai siis Peep kaasa kutsutud ja mootorit proovitud. Ilmaga läks nii nagu läks. Tuult ei olnud, vihma sadas ja sooja oli ca 18 kraadi. Noh ega meie ilma ei tee, nii et olgu siis nii. Lähtesadamaks võtsime Dirhami.
Tekkis väike mõttevahetus kas kasutada Peebu Navarat või minu Yarist. Lõpus valisime siiski Navara. Kuulu järgi oli Dirhamis korralik slipp. Ma ise küll seda viimati seal ei näinud, aga ega ma ei otsinud kah.
Kohale jõudes sadas paksu vihma. Istusime Peebuga autos ja jõime õltsi. Kui vihm natuke vähemaks jäi, läksime slippi otsima. Aga, kõigile teadmiseks, Dirhamis slippi pole. Sadama kõrvalt läheb liivane rand suht laugelt merre. Lasime siis seal paadi vette. Rigamises olen pisut osavamaks saanud aga sujuva tegevuseni on veel areneda. Tõmbasime mootori esmakordselt käima. See ei läinud päris raskusteta, sest vahepeal olin suutnud unustada liturgia mida enne käimatõmbamist vaja teha (Menaide liturgias on minut letargiat /"Rroosi Selaviste" I. Laaban). Kraan lahti, tuulutus lahti, toores välja, gaas õigesti, tõmme. Mina nokkisin vanu teadmisi ükshaaval. Lõppeks hakkas mootor siiski normaalselt popsuma. Vihma sadas jälle kõvasti. Jätsime mootori popsuma ja kolisime ise autosse vihmavarju. Kaua seal ikka istud, meri kutsub. Ja läinud me olimegi.
Sebisin omi asju ja unustasin Peebule ütelda, et ta liitsihile hoiaks. Kui gpsi käima saime siis esimene asi mida ta ütles oli Obstical ja kohe oli seda ka kuulda. Mina lasin parajasti kiilu alla ja see kolksas vastu kivi. Tõstsime kiilu jälle ülespoole ja sõitsime siis ikka liitsihile. Edasi käitusime heade meretavade kohaselt. Podistasime umbes 3 sõlmese kiirusega Osmussaare poole. Ühel hetkel sai venimisest villand. Keerasime gaasi kolmveerandi peale. Nüüd näitas logi 6 sõlme. Täiesti ok kiirus. Poole tee peal panime mootori seisma ja tõmbasime purje lahti. Imelugu, oligi natuke tuult. Natuke tuult tähendas 5 sõlme kiirust. Enne saart korjasime purje jälle ära ja podistadime randa mootoriga.
Nina randa sõita ei saand. Umbes 3 m jäi puudu. Vesi oli natuke alla põlve. Lobistasime siis paljaste jalgadega läbi vee kaldale. Kohe tulid kohalikud Iiri/islandi vms veised meid uudistama. Kui nad olid oma huvi rahuldanud tormasid hullud loomad kaloppiga rannaheinamaal nii, et vesi lompides lendas. Peab tunnistama, et kaloppiv veis on kummastav pilt.
Keetsime suppi ja kui kõhud täis läksime saarepeale vähe kolama. Minge vaadake ise. Ilus saar. Palju lambaid hoiavad maa korras. Söövad võsa ära.
Röövellike fashistlike vallutajate vastu Osmussaart kaitsnud punaarmeelaste memoriaali juures oli uhke betoonvaatetorn Ronisin vaadet nautima. Eelviimane korrus oli kinnine betoonist komorka. Selle ühes nurgas vedeles üks laskemoona kast, kaan lahti. Minule, korraliku inimesena, lahtine kaan ei meeldinud. Lükkasin selle kinni. Kasti tagan kargas selle peale välja kormoran, kellel oli seal pesa. Oi ma ehmatasin. Kormoran kakerdas mööda põrandat ringi ja näis kaaluvat kas põgeneda ülemisest või alumisest luugist. Lõpuks astus lohakalt, kukkus alumisest luugist alla ja lendas minema.
Käisime veel radari ja majaka ja kabeli juures. Oleks lahe kui saarel saaks jalgrattaid laenutada. Aga eks kõik areneb tasapisi.
Äraminnes üritasin põhjas istuvat bulbi mootori tagurpidikäiguga lahti sikutada. Bulb lahti ei tulnud aga mootor murdis ühe 1.5 cm paksusest kinnitusplaadist puruks. Ma olin vist mootori liiga kõvasti sinna kinni keeranud. Nüüd oli väike vääne sellele liig. Eks ma pean selle sistemi nats paremini läbi mõtlema. Õnneks mul veel vineeri on.
Säästulahendused ei tööta. Ronisin siis vette ja lükkasin käsitsi paadi ujuma. Nüüdseks oli tuul täiesti vaikinud. Sadanud vihm tekitas paksu udu. Juba 200 m kaldast ei olnud saart enam näha. Podistasime Dirhamisse tagasi.
Navara suutis küll paadi sisse lasta aga välja tõmmates kaapis auto end pehmesse, vihmast märga, liiva ja käru liigutada ei jõudnud. Sadamakapten ajas sõbra traktori kurjaks ja tõmbas treileri sellega välja.
Treileri tuledesse oli vesi sisse läinud ja põletas auto tagatulede kaitsme läbi. Muu asja käigus unustasin ma oma ülekabariidilise veose lataka maha. Nii, et tagant vaadates helkisid ainult käru helkurid.
Nüüd lõpu kirjutan pateetiliselt:
Ja nii, helkurite vilkudes kuuvalguses, kadusid kaks rändurit koos paksu rohelise purjelauaga öhe. Vastu uutele seiklustele.
Ja nüüd banaalselt:
Kojujõudes hakkasin Elisale outlooki presentatsiooni tegema. Kui magama sain oli kell 3.30.
Tekkis väike mõttevahetus kas kasutada Peebu Navarat või minu Yarist. Lõpus valisime siiski Navara. Kuulu järgi oli Dirhamis korralik slipp. Ma ise küll seda viimati seal ei näinud, aga ega ma ei otsinud kah.
Kohale jõudes sadas paksu vihma. Istusime Peebuga autos ja jõime õltsi. Kui vihm natuke vähemaks jäi, läksime slippi otsima. Aga, kõigile teadmiseks, Dirhamis slippi pole. Sadama kõrvalt läheb liivane rand suht laugelt merre. Lasime siis seal paadi vette. Rigamises olen pisut osavamaks saanud aga sujuva tegevuseni on veel areneda. Tõmbasime mootori esmakordselt käima. See ei läinud päris raskusteta, sest vahepeal olin suutnud unustada liturgia mida enne käimatõmbamist vaja teha (Menaide liturgias on minut letargiat /"Rroosi Selaviste" I. Laaban). Kraan lahti, tuulutus lahti, toores välja, gaas õigesti, tõmme. Mina nokkisin vanu teadmisi ükshaaval. Lõppeks hakkas mootor siiski normaalselt popsuma. Vihma sadas jälle kõvasti. Jätsime mootori popsuma ja kolisime ise autosse vihmavarju. Kaua seal ikka istud, meri kutsub. Ja läinud me olimegi.
Sebisin omi asju ja unustasin Peebule ütelda, et ta liitsihile hoiaks. Kui gpsi käima saime siis esimene asi mida ta ütles oli Obstical ja kohe oli seda ka kuulda. Mina lasin parajasti kiilu alla ja see kolksas vastu kivi. Tõstsime kiilu jälle ülespoole ja sõitsime siis ikka liitsihile. Edasi käitusime heade meretavade kohaselt. Podistasime umbes 3 sõlmese kiirusega Osmussaare poole. Ühel hetkel sai venimisest villand. Keerasime gaasi kolmveerandi peale. Nüüd näitas logi 6 sõlme. Täiesti ok kiirus. Poole tee peal panime mootori seisma ja tõmbasime purje lahti. Imelugu, oligi natuke tuult. Natuke tuult tähendas 5 sõlme kiirust. Enne saart korjasime purje jälle ära ja podistadime randa mootoriga.
Nina randa sõita ei saand. Umbes 3 m jäi puudu. Vesi oli natuke alla põlve. Lobistasime siis paljaste jalgadega läbi vee kaldale. Kohe tulid kohalikud Iiri/islandi vms veised meid uudistama. Kui nad olid oma huvi rahuldanud tormasid hullud loomad kaloppiga rannaheinamaal nii, et vesi lompides lendas. Peab tunnistama, et kaloppiv veis on kummastav pilt.
Keetsime suppi ja kui kõhud täis läksime saarepeale vähe kolama. Minge vaadake ise. Ilus saar. Palju lambaid hoiavad maa korras. Söövad võsa ära.
Röövellike fashistlike vallutajate vastu Osmussaart kaitsnud punaarmeelaste memoriaali juures oli uhke betoonvaatetorn Ronisin vaadet nautima. Eelviimane korrus oli kinnine betoonist komorka. Selle ühes nurgas vedeles üks laskemoona kast, kaan lahti. Minule, korraliku inimesena, lahtine kaan ei meeldinud. Lükkasin selle kinni. Kasti tagan kargas selle peale välja kormoran, kellel oli seal pesa. Oi ma ehmatasin. Kormoran kakerdas mööda põrandat ringi ja näis kaaluvat kas põgeneda ülemisest või alumisest luugist. Lõpuks astus lohakalt, kukkus alumisest luugist alla ja lendas minema.
Käisime veel radari ja majaka ja kabeli juures. Oleks lahe kui saarel saaks jalgrattaid laenutada. Aga eks kõik areneb tasapisi.
Äraminnes üritasin põhjas istuvat bulbi mootori tagurpidikäiguga lahti sikutada. Bulb lahti ei tulnud aga mootor murdis ühe 1.5 cm paksusest kinnitusplaadist puruks. Ma olin vist mootori liiga kõvasti sinna kinni keeranud. Nüüd oli väike vääne sellele liig. Eks ma pean selle sistemi nats paremini läbi mõtlema. Õnneks mul veel vineeri on.
Säästulahendused ei tööta. Ronisin siis vette ja lükkasin käsitsi paadi ujuma. Nüüdseks oli tuul täiesti vaikinud. Sadanud vihm tekitas paksu udu. Juba 200 m kaldast ei olnud saart enam näha. Podistasime Dirhamisse tagasi.
Navara suutis küll paadi sisse lasta aga välja tõmmates kaapis auto end pehmesse, vihmast märga, liiva ja käru liigutada ei jõudnud. Sadamakapten ajas sõbra traktori kurjaks ja tõmbas treileri sellega välja.
Treileri tuledesse oli vesi sisse läinud ja põletas auto tagatulede kaitsme läbi. Muu asja käigus unustasin ma oma ülekabariidilise veose lataka maha. Nii, et tagant vaadates helkisid ainult käru helkurid.
Nüüd lõpu kirjutan pateetiliselt:
Ja nii, helkurite vilkudes kuuvalguses, kadusid kaks rändurit koos paksu rohelise purjelauaga öhe. Vastu uutele seiklustele.
Ja nüüd banaalselt:
Kojujõudes hakkasin Elisale outlooki presentatsiooni tegema. Kui magama sain oli kell 3.30.
Thursday, May 17, 2007
Mõtlemise edasiarendus ümbermõtlemine
Olles jõudnud alumiiniumprofiilmootorikinnitusega peaaegu lõpuni mõtlesin ümber. Äi tundunud hää. Nüüd tegin nii, et panin mootori ikkagi tolle roostevaba pulga külge ahtris keskel. Tegin sinna korraliku kinnituse (ühtegi lisaauku puurima ei pidanud). Grootsoodi ploki kolisin ahtrist paadi keskele, sinna kus oli enne Harkeni plokk. Harkeni plokist kasutasin stopperit aga plokk ise jäi üle. Harken ja Lewmar sõbralikult näe, ulatasid teine teisele nüüd käe. Nii et mul on nüüd üks üleliigne kõrriga Harken.
Katarinal oli peli vändale Lewmar sisse pressitud ja ma lugesin seda vist 1000 korda iga sõidu jooksul. Nüüd eelistan väntasid millele pole midagi peale kirjutatud. Muidugi ei ole Go fivel ühtegi peli. On ainult kiilukergitamise mehhanism koos anomüümse vändaga.
Selleks, et groot ikka kinni oleks panin plokile alla suure roostevabast terasest lätaka. Vahe tihtisin epoplastiliiniga. Tundub et Go five on suhteliselt õhukeselt ehitatud. Töö käis kajuti kõige tagumises ja madalamas osas. Kõrgust on seal 15 cm.
Ümbermõtlemise tõttu jäi üle arvestatav kogus roostevabu kruve ja polte, mille ma juba ära jõudsin osta. Sain ka teada, et mootorikinnitusel püsib aerosool värv/krunt seljas vaid niikaua kuni sinna ühtegi mootorit kinnitatud pole. Nii pisikest kogust epokrunti ja korraliku värvi osta ei saa.
Üritan siin mingi päev uut süsteemi katsetama minna.
Katarinal oli peli vändale Lewmar sisse pressitud ja ma lugesin seda vist 1000 korda iga sõidu jooksul. Nüüd eelistan väntasid millele pole midagi peale kirjutatud. Muidugi ei ole Go fivel ühtegi peli. On ainult kiilukergitamise mehhanism koos anomüümse vändaga.
Selleks, et groot ikka kinni oleks panin plokile alla suure roostevabast terasest lätaka. Vahe tihtisin epoplastiliiniga. Tundub et Go five on suhteliselt õhukeselt ehitatud. Töö käis kajuti kõige tagumises ja madalamas osas. Kõrgust on seal 15 cm.
Ümbermõtlemise tõttu jäi üle arvestatav kogus roostevabu kruve ja polte, mille ma juba ära jõudsin osta. Sain ka teada, et mootorikinnitusel püsib aerosool värv/krunt seljas vaid niikaua kuni sinna ühtegi mootorit kinnitatud pole. Nii pisikest kogust epokrunti ja korraliku värvi osta ei saa.
Üritan siin mingi päev uut süsteemi katsetama minna.
Tuesday, May 8, 2007
Mootor rootor, Peeter eeter
Meil on nüüd mootorpaat. St minu roheline purjelaud sai endale mootori.
Tõsielusarja Go five otsib mootorit osavõtjate ring oli, nagu ikka, esialgu suur ja lai. Need ei vaata tagasiii, need ei vaata tagasii.
Mina kui arvutiinimene tegin exelisse tabeli, kus oli erinevate tootjate mootorite andmed ilusasti kirjas. Teostasin võrdlevat analüüsi. Valikus jäi pinnale kaks mootorit: HONDA 2,3 ja Tohatsu 3,5.
Hääd kuljed Hondal
1. kerge kaal,
2. õhkjahutus.
Mured:
1. Olematu teenindus (Boat und Bike House ei tule päris mitmete eri allikatele tuginedes üldse oma esindusülessannetega toime.)
2. väike jaks
3. müra
Priit väitis, et tema mikrot Voosist vastutuulega üles lükata 2.3 eriti ei jõudnud. See tekitas kõhklusi.
Tohatsu oli mõnevõrra kallim, aga ma sain tänu Randelile nats alla kah, nii et kokkuvõttes võitis 1. suurem jaks
2. väiksem müra
3. sõbramehe hind
Aga mootor on 6 kilo raskem. Mootor on ka mõnevõrra suurem. Ma täpselt ei mäleta kuidas Honda mu paadi perra sobis, aga Tohatsu tahab korralikku kinnitust. Kui lihtsalt järgi panna hakkab segama kas tüüre või grootsooti. 18 või 20 kilo ei ole ka nii kerge, et vajaduse korral suvalt tuppa tõsta ja vastupidi.
Ostsin siis 101 eegu eest alumiiniumprofiili ja teen sellest ja keruingipuust kinnituse. Homme saab ehk valmis.
Muide mootor on veel nii uus, et bensiinipaagist võiks vabalt kohvi juua. Hetkel ei ole ma teda kordagi käima tõmmanud ega bensiini sisse valanud.
Tõsielusarja Go five otsib mootorit osavõtjate ring oli, nagu ikka, esialgu suur ja lai. Need ei vaata tagasiii, need ei vaata tagasii.
Mina kui arvutiinimene tegin exelisse tabeli, kus oli erinevate tootjate mootorite andmed ilusasti kirjas. Teostasin võrdlevat analüüsi. Valikus jäi pinnale kaks mootorit: HONDA 2,3 ja Tohatsu 3,5.
Hääd kuljed Hondal
1. kerge kaal,
2. õhkjahutus.
Mured:
1. Olematu teenindus (Boat und Bike House ei tule päris mitmete eri allikatele tuginedes üldse oma esindusülessannetega toime.)
2. väike jaks
3. müra
Priit väitis, et tema mikrot Voosist vastutuulega üles lükata 2.3 eriti ei jõudnud. See tekitas kõhklusi.
Tohatsu oli mõnevõrra kallim, aga ma sain tänu Randelile nats alla kah, nii et kokkuvõttes võitis 1. suurem jaks
2. väiksem müra
3. sõbramehe hind
Aga mootor on 6 kilo raskem. Mootor on ka mõnevõrra suurem. Ma täpselt ei mäleta kuidas Honda mu paadi perra sobis, aga Tohatsu tahab korralikku kinnitust. Kui lihtsalt järgi panna hakkab segama kas tüüre või grootsooti. 18 või 20 kilo ei ole ka nii kerge, et vajaduse korral suvalt tuppa tõsta ja vastupidi.
Ostsin siis 101 eegu eest alumiiniumprofiili ja teen sellest ja keruingipuust kinnituse. Homme saab ehk valmis.
Muide mootor on veel nii uus, et bensiinipaagist võiks vabalt kohvi juua. Hetkel ei ole ma teda kordagi käima tõmmanud ega bensiini sisse valanud.
Monday, April 16, 2007
Seibid ja klupe
Õige blogimine on see kui kirjutad mis pähe tuleb:
Kas teate mis on klupp ehk klupe. See on riist keerme lõikamiseks pulgale või torule. Mu paaditreileri vintsi vända teljel on vint maas, nii et ma ei saa teda korralikult mutriga kinni keerata. Pean turult klupe ostma ja uue vindi lõikama. Niisiis klupe ehk klupp. Mutreid keeran padrunvõtme ja narrega. Müüritise ülemine pruss, kuhu peale toetavad sarikad, on pärling. Eskimodel on 120 sõna lume kirjeldamiseks.
Osta.ee on hää antikvariaadipood. Sinna ei tule kohale minna vaid raamatud saadetakse enamasti koju. Ostsin täna kaks head raamatut. Saladusliku saare J vern, ja Hucelbery Finni. Kokku maksid 11 krooni. Blogi kribades tuli meelde, et J Vernil oli üks põnev raamat, mida ma olen poisikesepõlves lugenud... See tõuseme langeme. Kapten Nemo surm. Tõeliselt hakkajate inimeste seiklused. Ma uurisin kunagi oma onult, kes on Eestis tunnustatud keemik, kas ta suudaks looduslikest vahenditest püssirohtu valmistada, aga ei suuda. Mina poisikesena otsisin raudteelt kollast väävlit, varastasin lihakombinaadist salkpeetrit ja sütt sain gaasimaskidest mis vedelesid raudtee ääres. Selles mõttes olen ma onust rohkem looduskeemik. Aga Saladusliku saare merehädalistel ei olnud raudteed... vähemalt alguses mitte.
Krt nüüd tekitasin endale konkurente. Ostke siis mu oksionil olev GAZ 69A ära, et ma saaksin endale päramootori osta.
Kas Mati Hunt või Mihkel Mutt või keegi kirjutas, et eestlased aina MURETSEVAD endale asju. Nüüd ma tahtsin ka kirjutada, et muretsen endale mootori, aga vot ei julgenud. Äkki Mutt loeb ja mõtleb eiteamida.
Mõni aeg tagasi ostsin Ostast Maailm ja Mõnda sarja kuuluva raamatu "Hulljulge retk". See räägib kodanikust kes sõjakeerises sattus Panamasse ja tahtis kangesti oma naise juurde Austraaliasse. Ühtegi laeva ei läinud. Panamas oli ta vangis. Aga ta ostis endale purjeka (varem polnud kordagi purjetanud) ja sõitis sellega Fidzhile. Vahepeal tormis viskas kogemata pangega ühes pilsiveega kõik konservid merre nii et pidi ma ei tea kui palju päevi ilma ja toiduta olema. Oh ta püüdis seal hai, kes tal kogu kokpiti segi peksis ja tegi muidki põnevaid trikka. Nii et kes lugeda oskab lugegu. Muide selle raamatu lõpus on tore mereterminite seletav sõnastik. Paudile näiteks oli seal lisaks mingi teine sõna välja pakutud aga enam ei mäleta (klupe klupe klupe).
Siis lugesin raamatut kus suur fregatt üritas ümber maailma sõita. Venelased, startisid Petrogradist. Neil oli pardal üle 300 hinge. Enne Taanit puhkes koolera ja 10 madrust suri ära. Aga sellele oli pühendatud vaevalt üks lõik. Vaata kuidas mass ikka devalveerib väärtust. To Hulljulge retke kodanik kirjutas oma ellujäämisest mitu raamatut. 10 vene madrust ja ainult üks lõik. Tra see fregatti raamat oli üsna igav, nii et ma ei jõudnudki lõpuni.
Ma sain hiljuti laskmises II järgu. http://www.tdk.ee/tulemused/Manniku_Ohk_V.xls Tegelt läks võistlus üsna halvasti. Alati kui ma võistlema hakkan hakkavad käed värisema ja adrenaliin tõuseb üles. Lasin proovid ära ja tundus, et käsi seisab nagu posti peal. Puha üheksad kümned. Vaevalt mõni kaheksa lipsas sisse. Nagu võistluslehe ette panin tuli hull vibra sisse. Närve ikka ei peta. Esimest lasku tegin vist viis minutit. Paras paanika oli. Aga kokku punnitasin ikkagi 340 silma. No kurat alla 80 seeriaid ikka ei tohiks võistlustel enam lasta. Kokku 24 koht. Kümme + kümme + kolm ja siis mina. Aa blogi teema on Go Five. Õnneks ühtegi viit just ei lasknud.
Õmblesin purjele katte peale. Mul oli üks vana aiatelk, mille raami tuul ära lõhkus. Aga seal oli ohtralt head riiet ja kaks pikka lukku. Kokkuvõttes tuli päris lihtsalt. Hoopis lihtsaks läks asi siis kui Mai-Liis õmblusmasina pedaali andis, nii et ei pidanudki enam käsitsi masinat ringi ajama. Masti kanna osa pean tugevama riidega üle õmblema, sest augu on juba sisse hõõrunud.
Panin kõikidele kummiratastele seibid ette. Nüüd siis kluppe, ehk klupp
Kas teate mis on klupp ehk klupe. See on riist keerme lõikamiseks pulgale või torule. Mu paaditreileri vintsi vända teljel on vint maas, nii et ma ei saa teda korralikult mutriga kinni keerata. Pean turult klupe ostma ja uue vindi lõikama. Niisiis klupe ehk klupp. Mutreid keeran padrunvõtme ja narrega. Müüritise ülemine pruss, kuhu peale toetavad sarikad, on pärling. Eskimodel on 120 sõna lume kirjeldamiseks.
Osta.ee on hää antikvariaadipood. Sinna ei tule kohale minna vaid raamatud saadetakse enamasti koju. Ostsin täna kaks head raamatut. Saladusliku saare J vern, ja Hucelbery Finni. Kokku maksid 11 krooni. Blogi kribades tuli meelde, et J Vernil oli üks põnev raamat, mida ma olen poisikesepõlves lugenud... See tõuseme langeme. Kapten Nemo surm. Tõeliselt hakkajate inimeste seiklused. Ma uurisin kunagi oma onult, kes on Eestis tunnustatud keemik, kas ta suudaks looduslikest vahenditest püssirohtu valmistada, aga ei suuda. Mina poisikesena otsisin raudteelt kollast väävlit, varastasin lihakombinaadist salkpeetrit ja sütt sain gaasimaskidest mis vedelesid raudtee ääres. Selles mõttes olen ma onust rohkem looduskeemik. Aga Saladusliku saare merehädalistel ei olnud raudteed... vähemalt alguses mitte.
Krt nüüd tekitasin endale konkurente. Ostke siis mu oksionil olev GAZ 69A ära, et ma saaksin endale päramootori osta.
Kas Mati Hunt või Mihkel Mutt või keegi kirjutas, et eestlased aina MURETSEVAD endale asju. Nüüd ma tahtsin ka kirjutada, et muretsen endale mootori, aga vot ei julgenud. Äkki Mutt loeb ja mõtleb eiteamida.
Mõni aeg tagasi ostsin Ostast Maailm ja Mõnda sarja kuuluva raamatu "Hulljulge retk". See räägib kodanikust kes sõjakeerises sattus Panamasse ja tahtis kangesti oma naise juurde Austraaliasse. Ühtegi laeva ei läinud. Panamas oli ta vangis. Aga ta ostis endale purjeka (varem polnud kordagi purjetanud) ja sõitis sellega Fidzhile. Vahepeal tormis viskas kogemata pangega ühes pilsiveega kõik konservid merre nii et pidi ma ei tea kui palju päevi ilma ja toiduta olema. Oh ta püüdis seal hai, kes tal kogu kokpiti segi peksis ja tegi muidki põnevaid trikka. Nii et kes lugeda oskab lugegu. Muide selle raamatu lõpus on tore mereterminite seletav sõnastik. Paudile näiteks oli seal lisaks mingi teine sõna välja pakutud aga enam ei mäleta (klupe klupe klupe).
Siis lugesin raamatut kus suur fregatt üritas ümber maailma sõita. Venelased, startisid Petrogradist. Neil oli pardal üle 300 hinge. Enne Taanit puhkes koolera ja 10 madrust suri ära. Aga sellele oli pühendatud vaevalt üks lõik. Vaata kuidas mass ikka devalveerib väärtust. To Hulljulge retke kodanik kirjutas oma ellujäämisest mitu raamatut. 10 vene madrust ja ainult üks lõik. Tra see fregatti raamat oli üsna igav, nii et ma ei jõudnudki lõpuni.
Ma sain hiljuti laskmises II järgu. http://www.tdk.ee/tulemused/Manniku_Ohk_V.xls Tegelt läks võistlus üsna halvasti. Alati kui ma võistlema hakkan hakkavad käed värisema ja adrenaliin tõuseb üles. Lasin proovid ära ja tundus, et käsi seisab nagu posti peal. Puha üheksad kümned. Vaevalt mõni kaheksa lipsas sisse. Nagu võistluslehe ette panin tuli hull vibra sisse. Närve ikka ei peta. Esimest lasku tegin vist viis minutit. Paras paanika oli. Aga kokku punnitasin ikkagi 340 silma. No kurat alla 80 seeriaid ikka ei tohiks võistlustel enam lasta. Kokku 24 koht. Kümme + kümme + kolm ja siis mina. Aa blogi teema on Go Five. Õnneks ühtegi viit just ei lasknud.
Õmblesin purjele katte peale. Mul oli üks vana aiatelk, mille raami tuul ära lõhkus. Aga seal oli ohtralt head riiet ja kaks pikka lukku. Kokkuvõttes tuli päris lihtsalt. Hoopis lihtsaks läks asi siis kui Mai-Liis õmblusmasina pedaali andis, nii et ei pidanudki enam käsitsi masinat ringi ajama. Masti kanna osa pean tugevama riidega üle õmblema, sest augu on juba sisse hõõrunud.
Panin kõikidele kummiratastele seibid ette. Nüüd siis kluppe, ehk klupp
Sunday, April 15, 2007
Üle laipade tähtede poole
Kaks sooja ilma. Temperatuur +22 kraadi C. Tarvis pühapäeval merele minna. Peep tahtis kah kaasa tulla kuni laupäeva õhtul 23.30 neni. Sest siis tuli välja, et hommikuks Tartust Tallinnnasse sõidu jaoks piisavalt kaineks ei saa. Pole hullu Tarmo tahtis kaasa tulla. Tarvis ainult hommikul Jussikese tükk ära teha ja voilaa. Aga ei hoopis õhtul ikkagi mingit tööd tarvis teha. Ja teised sõbrad... Varssav, London, laps, kuri naine, lõunaeesti, metsatööd, kuuba klubi, aianduskursused. Läbilõige Eesti inimeste tegemistest ja eluolust.
Tarmo võttis oma äraütlemist tõsiselt ja asus telefonimüügi tööle. Võttis oma telefonimärkmiku ette ja asus helistama. A... Anvelt Arvo...Z...Zoja Ismailovna... Rene neelas landi. Et siis neli sõpra kaasa ja merele. Ma nats jahutasin hoogu. Niipaljukesi paati ei mahu. Noh tuli siis Lapse ja sõbratariga.
Kuna aega oli kulunud, siis Osmussaare plaan kukkus kummuli. Õhtuks poleks tagasi jõudnud. Ah keertutab siis niisama Lohusalus. Mina sõitsin ees ja Rene sõitis järgi. Raadiost kõlas raske rokk. Rene helistab ja teatab, et mingi ratas on mu koormast ära pudenendu ja kolksuga vastu ta auto karterit lennanud... korjab üles võtab kaasa. Check... Kurat ongi. Paati küljelt toetavatest ratastest on üks puudu. Ma kodus vaatasin, et kahtlane võtsin suured seibid kaasa, et sadamas sättida. Kui paat peal, siis üksi ei jõua. Mis siis ikka. Rene surus oma laia selja vastu paadi parrast ja tõstis 500 kg üles... Kaks naist koos autoga... huligaan.. Mina sättisin ratta jälle paigale.
Sadamas rigamine ja paat slipilt alla. Krt astusin treileril ühe tule puruks. Mootorit polnud nii, kanuumeetodil merele. sõitsime külgtuules. kiirus 6+ sõlme. Mina sättisin purje, Rene tüüris naised ja lapsed kiljusid vaimustusest. Tuult oli ca 6ms. Kerge jänku oli peal. Mingil hetkel jäi soot GPSi taha kinni ja asjad hakkasid lendama. Õnneks jäi kõik siiski pardale. Nagu Priit hoiatas ei olnud see koht siiski parim. Nibi nabi oleks ka GPS ise sukelduma läinud. Edasi hoidsin teda turvaliselt taskus. Tegime paudi... ühe väga põneva paudi. . Aga arusaadav, Rene oli tüüris esimest korda. Samas ega mina ei pea ka kõike ära tegema. Laps kartis kui paat kreeni läks. Ohverdasin kiiruse lapse psüühikale ja rehvisin natuke purje. Nüüd oli sõit palju rahulikum. Sadama juures keerasime otsa lõunasse ja tegime uue toreda looke. Ja jälle sadamasse tagasi. Kokku läbisime 9,67 nm. Lõpp oli lõbus. Ma ei julgend all kiiluga madalale liiga lähedale sõita. Mälu järgi peaks sealt 1.1ga läbi pääsema. 1.6 jääb ilmselt kinni. Aga ma ei teadnud veeseisu. Ju ta natuke plussis on. Proovisime mõlada aga tuul oli tugevam. Siis loovisime sadamapoole väikse purjetükiga. Parafraseerides Saladusliku saare algust Me seisame, ei mee liigume, ei ikka seisame. Tuul oli otse sadama pealt. Noh viimaks sadama akvatooriumis jälle mõlasime.
Paat jälle kärule ja minema.
Kreedit
katkine gpsi hoidja 1tk
katkine tuli 1tk.
Debet
Hää tuju 4tk
Uued tutavad 3 tk
Merereis 1tk
Tarmo võttis oma äraütlemist tõsiselt ja asus telefonimüügi tööle. Võttis oma telefonimärkmiku ette ja asus helistama. A... Anvelt Arvo...Z...Zoja Ismailovna... Rene neelas landi. Et siis neli sõpra kaasa ja merele. Ma nats jahutasin hoogu. Niipaljukesi paati ei mahu. Noh tuli siis Lapse ja sõbratariga.
Kuna aega oli kulunud, siis Osmussaare plaan kukkus kummuli. Õhtuks poleks tagasi jõudnud. Ah keertutab siis niisama Lohusalus. Mina sõitsin ees ja Rene sõitis järgi. Raadiost kõlas raske rokk. Rene helistab ja teatab, et mingi ratas on mu koormast ära pudenendu ja kolksuga vastu ta auto karterit lennanud... korjab üles võtab kaasa. Check... Kurat ongi. Paati küljelt toetavatest ratastest on üks puudu. Ma kodus vaatasin, et kahtlane võtsin suured seibid kaasa, et sadamas sättida. Kui paat peal, siis üksi ei jõua. Mis siis ikka. Rene surus oma laia selja vastu paadi parrast ja tõstis 500 kg üles... Kaks naist koos autoga... huligaan.. Mina sättisin ratta jälle paigale.
Sadamas rigamine ja paat slipilt alla. Krt astusin treileril ühe tule puruks. Mootorit polnud nii, kanuumeetodil merele. sõitsime külgtuules. kiirus 6+ sõlme. Mina sättisin purje, Rene tüüris naised ja lapsed kiljusid vaimustusest. Tuult oli ca 6ms. Kerge jänku oli peal. Mingil hetkel jäi soot GPSi taha kinni ja asjad hakkasid lendama. Õnneks jäi kõik siiski pardale. Nagu Priit hoiatas ei olnud see koht siiski parim. Nibi nabi oleks ka GPS ise sukelduma läinud. Edasi hoidsin teda turvaliselt taskus. Tegime paudi... ühe väga põneva paudi. . Aga arusaadav, Rene oli tüüris esimest korda. Samas ega mina ei pea ka kõike ära tegema. Laps kartis kui paat kreeni läks. Ohverdasin kiiruse lapse psüühikale ja rehvisin natuke purje. Nüüd oli sõit palju rahulikum. Sadama juures keerasime otsa lõunasse ja tegime uue toreda looke. Ja jälle sadamasse tagasi. Kokku läbisime 9,67 nm. Lõpp oli lõbus. Ma ei julgend all kiiluga madalale liiga lähedale sõita. Mälu järgi peaks sealt 1.1ga läbi pääsema. 1.6 jääb ilmselt kinni. Aga ma ei teadnud veeseisu. Ju ta natuke plussis on. Proovisime mõlada aga tuul oli tugevam. Siis loovisime sadamapoole väikse purjetükiga. Parafraseerides Saladusliku saare algust Me seisame, ei mee liigume, ei ikka seisame. Tuul oli otse sadama pealt. Noh viimaks sadama akvatooriumis jälle mõlasime.
Paat jälle kärule ja minema.
Kreedit
katkine gpsi hoidja 1tk
katkine tuli 1tk.
Debet
Hää tuju 4tk
Uued tutavad 3 tk
Merereis 1tk
Thursday, April 5, 2007
GO GO GO 5
Kastsime vahepeal paadi vette ja sõitsime sellega ringi. Tuult oli vähe või ei olnud üldse. Alguses näitas GPS et asi sõidab kiirelt kui pobeeda aga siis tuli mulle meelde, et mul ühikuteks km\h. Kui sõlmedes vaatasin siis olid numbrid märksa loogilisemad. Olematus tuules ikka 8 sõlme ei sõida (kahjuks).
Eks see vähene kaal annab ikka igal sammul tunda. Kiirendus on nagu motikal nips ja olemas. Pautimine PEAB suisa käima kiiresti ja sportlikult. Mingi kiiljahiga pautuimerdamist teha ei saa. Kaalujaotus on vägagi oluline. Sõbrad kolisid vöörist sammu ahtripoole ja sõlm kohe juures. Noh kiirus kiiruseks. Üksi saab sõita küll. Esialgu on üksi merele mineku ees väike tõrge. Nii jäi nädalavahetusel merel käimata. Sõbrad, nagu ikka, ajasid teisi asju. Tegelt on hetkel ikka külm ka. Mõtlesin, et lähen kui temp on 6 kraadi või rohkem.... oli 4. Aga kevad tuleb...
Sain akult GPSi toite käima. Selle asja ajas ära pingestabikas. Magellanni poolt toodetud vastav vidin on umbes 10x kallim ja ei sobi ka hästi kaabelduse poolest. Selleks, et kokpitti elektrit saada, puurisin poldile pikuti augu sisse. Sealt kudu pääsesin selle roostevaba kronshteini sisse. Kronshtein ise on mass. Ainult, et akut ei saa kuidagi pilsi kinni siduda. Eks ma pean sinna mingid aasad liimima.
Hää oleks veel mastikate, mille saaks purjele ja mastile peale tõmmata. Siis poleks tarvis purje igakord kokku ja lahti lapata.
Eks see vähene kaal annab ikka igal sammul tunda. Kiirendus on nagu motikal nips ja olemas. Pautimine PEAB suisa käima kiiresti ja sportlikult. Mingi kiiljahiga pautuimerdamist teha ei saa. Kaalujaotus on vägagi oluline. Sõbrad kolisid vöörist sammu ahtripoole ja sõlm kohe juures. Noh kiirus kiiruseks. Üksi saab sõita küll. Esialgu on üksi merele mineku ees väike tõrge. Nii jäi nädalavahetusel merel käimata. Sõbrad, nagu ikka, ajasid teisi asju. Tegelt on hetkel ikka külm ka. Mõtlesin, et lähen kui temp on 6 kraadi või rohkem.... oli 4. Aga kevad tuleb...Sain akult GPSi toite käima. Selle asja ajas ära pingestabikas. Magellanni poolt toodetud vastav vidin on umbes 10x kallim ja ei sobi ka hästi kaabelduse poolest. Selleks, et kokpitti elektrit saada, puurisin poldile pikuti augu sisse. Sealt kudu pääsesin selle roostevaba kronshteini sisse. Kronshtein ise on mass. Ainult, et akut ei saa kuidagi pilsi kinni siduda. Eks ma pean sinna mingid aasad liimima.
Hää oleks veel mastikate, mille saaks purjele ja mastile peale tõmmata. Siis poleks tarvis purje igakord kokku ja lahti lapata.
Saturday, March 24, 2007
Paat sügeleb
Kas lumi peab olema läinud enne kui purjetama saab minna? Heh ei pea. Homme on 24 märts ja meri on jäävaba. Sellest piisab täiesti. Uurisin Pirital slipi olukorda. Hm täitsa töötav, ainult et lumelabidas tuleb kaasa võtta, sest veepiiril oli väiksed hanged. Pisiasjad meremehi siiski ei sega. Muidugi võib ka teistmoodi juhtuda. Koguni nii hullusti, et ma ei saagi homme merele. Noh aga siis ma lihtsalt kustutan selle posti või häbenen seda kogu järgneva elu.
Paat on hetkel veel Eestis registreerimata. Ma pean teda VTAs näitamas käima. Aga kuna käruga mööda linna sõitmine on tülikas, siis olen seda ikka edasi lükanud. Loodetavasti ei tule keegi homme käsi väänama. Veepolitseil ei ole kaatreid veel vees, ja kui ma näen, et võõrad inimesed mind kaipeal ootamas, siis keeran otsa ringi ja sõidan kaugele ära (teeseldes kurti).
Vahepeal on toimunud ka väikesed arengud. Hr Kurrik koos US. Military Air Force'ga toimetasid mulle USAst kohale Eesti merekaardid. Mina aga tegin osava liigutuse ja tekitasin paadile GPSi kinnitamise koha. Kompass, mis seal enne oli peab kah asukohta muutma. Hetkel pole seda veel otsustanud. Lõplikult panen ta paika siis kui saan aru mis otsad seal kiilu ümber jooksevad. Kui nüüd saaks GPSile veel välise toite, siis võiks navigatsioonividinate osas toimetamise lõppenuks lugeda. Muidugi peaks soetama veel paber merekaardid. Aga see on suhteliselt valus väljaminek ja eks ma üritan selles osas jälle loovalt mõtelda (te ei näinud aga vaatasin siin pajutähenduslikult oma printerit ;).
Tellisin endale Pro Marinest piksilma. Tahtsin kõige lihtsamat. Müüa aga soovitas osta ikka uhkema zoomiga. Ma lasin endale augu pähe rääkida, olgu siis pealegi zoomiga. Küsisin igaksjuhuks et kas selline asi ikka kärab... Pidi kärama. Siis saabus pakk. Üks okular zoomis aga teine mitte. Lahe. Müüa rääkis, et varem kunagi pole sellist asja juhtunud. OK ma olen jälle esimene. Aga piksilma vahetasin siiski kõige lihtsama vastu.
Tekitasin kärule ka uue numbri asukoha. Rootsi number käis rattakoopa külge aga Eesti number oli pikerkusem ja sinna ei mahtunud. Lõikasin spets pleki ja panin ta siis tagatulede kohale. Huvitav kui slipilt käru alla saata peaks tuled enne ära monteerima või mitte? Peep rääkis lugu, kuidas vesi käru tuled ära lühistas ja kuna käru oli pistikuga auto taga, siis kärssas ka autol elektrist ühtteist maha.
Kui tekiks veel kuskilt väike päramootor kah.
Paat on hetkel veel Eestis registreerimata. Ma pean teda VTAs näitamas käima. Aga kuna käruga mööda linna sõitmine on tülikas, siis olen seda ikka edasi lükanud. Loodetavasti ei tule keegi homme käsi väänama. Veepolitseil ei ole kaatreid veel vees, ja kui ma näen, et võõrad inimesed mind kaipeal ootamas, siis keeran otsa ringi ja sõidan kaugele ära (teeseldes kurti).
Vahepeal on toimunud ka väikesed arengud. Hr Kurrik koos US. Military Air Force'ga toimetasid mulle USAst kohale Eesti merekaardid. Mina aga tegin osava liigutuse ja tekitasin paadile GPSi kinnitamise koha. Kompass, mis seal enne oli peab kah asukohta muutma. Hetkel pole seda veel otsustanud. Lõplikult panen ta paika siis kui saan aru mis otsad seal kiilu ümber jooksevad. Kui nüüd saaks GPSile veel välise toite, siis võiks navigatsioonividinate osas toimetamise lõppenuks lugeda. Muidugi peaks soetama veel paber merekaardid. Aga see on suhteliselt valus väljaminek ja eks ma üritan selles osas jälle loovalt mõtelda (te ei näinud aga vaatasin siin pajutähenduslikult oma printerit ;).
Tellisin endale Pro Marinest piksilma. Tahtsin kõige lihtsamat. Müüa aga soovitas osta ikka uhkema zoomiga. Ma lasin endale augu pähe rääkida, olgu siis pealegi zoomiga. Küsisin igaksjuhuks et kas selline asi ikka kärab... Pidi kärama. Siis saabus pakk. Üks okular zoomis aga teine mitte. Lahe. Müüa rääkis, et varem kunagi pole sellist asja juhtunud. OK ma olen jälle esimene. Aga piksilma vahetasin siiski kõige lihtsama vastu.
Tekitasin kärule ka uue numbri asukoha. Rootsi number käis rattakoopa külge aga Eesti number oli pikerkusem ja sinna ei mahtunud. Lõikasin spets pleki ja panin ta siis tagatulede kohale. Huvitav kui slipilt käru alla saata peaks tuled enne ära monteerima või mitte? Peep rääkis lugu, kuidas vesi käru tuled ära lühistas ja kuna käru oli pistikuga auto taga, siis kärssas ka autol elektrist ühtteist maha.
Kui tekiks veel kuskilt väike päramootor kah.
Friday, February 23, 2007
Kärutsirkus
Võtsin ükspäev käru järgi ja sõitsin paati ja käru registreerima. ARK on vahepeal oma töökorraldust parandanud, nii et sõitsin joonelt ülevaatamisangaari sisse. Mul ei olnud paberit selle kohta mis kategoorias mu paat esineb, kuipalju inimesi pardale võib ronida ja kui kõva mootorit järgi panna. Niisiis paati arvele ei saanud. Käru esialgu ka ei saanud. Minu juhtumit menetles teenindaja nimega Ulvi Koosapoeg. Oleks III Reich korda läinud teeks ta ilmselt rahulikult kuskil haiglas lastega katseid. Aga nüüd peab ta kahjuks ARKis töötama. Käru kohta esitati Rootsi järelpärimine ja kui paari päeva pärast teada saadi, et ma polegi seda varastanud, siis sai asjast siiski asja. 1300 eeku ja nipsti.
Vahepeal sain va gpsi ka USAst kätte ja möllasin nats sellega. Ostsin talle Eesti kaardi sisse, viskasin USA baaskaardi minema ja asendasin selle Eesti kaardiga. Loodetavasti saab nüüd lisaks ka merekaardi panna ja siis pole erinevate mäludega tarvis tõmmelda.
Vahepeal sain va gpsi ka USAst kätte ja möllasin nats sellega. Ostsin talle Eesti kaardi sisse, viskasin USA baaskaardi minema ja asendasin selle Eesti kaardiga. Loodetavasti saab nüüd lisaks ka merekaardi panna ja siis pole erinevate mäludega tarvis tõmmelda.
Thursday, February 15, 2007
Kõik läkski hästi
No vot. Olemegi Rootsist tagasi. Retk oli mõnesmõttes väsitav mõneti jälle lahe. Põnevust jätkus. Tekkis ka teatav komplikatsioon. Nimelt ei taibanud ma kaasa küsida käru pabereid mistõttu jäi treiler koos paadiga vanasadama tolliplatsile. Paari päevaga peaksid paberid postiga järgi jõudma ja siis saab ka reisi lõpuleviiduks kuulutada. Hetkel olen siis nö akadeemilisel.
Mis puutub vedukautosse, siis üllataval kombel suutis Yaris selle käru kenasti ära tõmmata. Teatavaid probleeme oli päris alguses, kus ratas libisema hakkas ja paati mäest üles ei vedanud. Aga see oli tingitud pigem minu kogenematusest.
Paat ise on päriselus veel naljakam kui piltide pealt. Ühtlasi tundub oluliselt suurem. Peep ütles hästi, et meenutab täispuhutud purjelauda.
Mis puutub vedukautosse, siis üllataval kombel suutis Yaris selle käru kenasti ära tõmmata. Teatavaid probleeme oli päris alguses, kus ratas libisema hakkas ja paati mäest üles ei vedanud. Aga see oli tingitud pigem minu kogenematusest.
Paat ise on päriselus veel naljakam kui piltide pealt. Ühtlasi tundub oluliselt suurem. Peep ütles hästi, et meenutab täispuhutud purjelauda.
Sunday, February 11, 2007
Kõik oleks võinud veel hästi minna
Ei saa muidu kui peab merel möllama. Eelmise paadiga läks nii nagu läks aga igaljuhul müüki ta läks (see polnud siiski paadi süü). Nüüd on välja vaadatud uus paat. Selleks on Guy Design Groupi ja Guy-Christer Lönngreni poolt välja mõeldud pisike purjekas GoFive. Ametlikud strateegilised andmed:
Pikkus : 5,60 m
Purjeid võidusõiduks: 17 m2
Veeliin: 5,30 m
Laius: 2,45
Süvis: 0,4 või 1,6 m
Veeväljasurve: 500 kg
Bulb sverdiuotsas: 100 kg
Mastikõrgus: 8m
Koisid: 2tk
Kajuti kõrgus: 1,4m
LYS: 1.04
Tegelt on minu paat natuke modifitseeritud. Mast on 2m pikem ja carbonist, nii et taglas kaalub vähem. Puri on 21 m2. Bulb on aga 80kg. Miks bulb väiksemaks on tehtud seda ma täpselt ei tea. Kodanik, kes mulle selle paadi müüs ütles, et nii on taglas tasakaalus. Eks suvel saab näha.
Ümber on tehtud ka sverdikergitamise kaadervärk.
See paat on ennekõike üksi sõitmiseks. Vajaduse korral võib ka neljakesi peale ronida. Paar saiti kah
http://www.guydesigngroup.fi/images/gofive.jpg
http://www.guyboats.sailfast.se/Batdata321.htm
Nüüd on lood nii, et homme lähen Rootsi temakest ära tooma. Hetkel on juba kõik ettevalmistused tehtud. Autol on konks, piletid on ostetud, taskud on Rootsi raha täis.
Pikkus : 5,60 m
Purjeid võidusõiduks: 17 m2
Veeliin: 5,30 m
Laius: 2,45
Süvis: 0,4 või 1,6 m
Veeväljasurve: 500 kg
Bulb sverdiuotsas: 100 kg
Mastikõrgus: 8m
Koisid: 2tk
Kajuti kõrgus: 1,4m
LYS: 1.04
Tegelt on minu paat natuke modifitseeritud. Mast on 2m pikem ja carbonist, nii et taglas kaalub vähem. Puri on 21 m2. Bulb on aga 80kg. Miks bulb väiksemaks on tehtud seda ma täpselt ei tea. Kodanik, kes mulle selle paadi müüs ütles, et nii on taglas tasakaalus. Eks suvel saab näha.
Ümber on tehtud ka sverdikergitamise kaadervärk.
See paat on ennekõike üksi sõitmiseks. Vajaduse korral võib ka neljakesi peale ronida. Paar saiti kah
http://www.guydesigngroup.fi/images/gofive.jpg
http://www.guyboats.sailfast.se/Batdata321.htm
Nüüd on lood nii, et homme lähen Rootsi temakest ära tooma. Hetkel on juba kõik ettevalmistused tehtud. Autol on konks, piletid on ostetud, taskud on Rootsi raha täis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
