Veidike näputööd

Purjetades väikesaartele ja mandritele tekib ikka ja jälle küsimus kas vett on. Et mis sest veest, kui on õlut? Ei ei, antudpuhul ei mõtle ma provianti vaid seda vett mis kiilu all asub. Teisisõnu halb tunne on kui põhja kinni sõidad. Loomultasa olen ma ettevaatlik ja arg inimene. Niisiis vaatan ikka üle parda arusaamaks kuidas selle veega siis on.
Me elame 21. sajandil. Inimesed on igasuguseid imeasju välja mõtelnud. Tehnikarevolutsioon, ju nõu. Üks põnevamaid selles kirevas reas on kajalood.
Ja kui nüüd hügoolik kirjastiil kõrvale jätta, siis see mis ma ütelda tahtsin: Ostsin Inglismaalt kajaloe. Huh
Nasa Clipper kardab tagantpoolt vett. Kes mu paati teab, teab ka et tal ei ole tüüpilist kajutiseina kuhu kajaloodi kinnitada. Niisiis ostsin Oomipoest veekindla plastkarbi ja konstruisin kajaloe sinna sisse. Aga see ei ole veel kõik. Lisaks oli tarvis leida koht ka andurile. Kõige mõnusam tundus andur läbi põhja vaatama panna. Kasutasin selleks istumise all olevat õhupaaki. Panin anduri spetsell konteinerisse, mille kinnitasin põhja külge epoplastiga. Konteiner ise on kompunnitud kanalisatsioonitorust. Läbiviigud on veetoruühendused.


ps. Kui ma kogu konstrui olid valmis teinud, leidsin poest ka spets plastmassist ja kummist läbiviigud ja 100 kroni odavama (koledama) veekindla kasti. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma ei taha sellele isegi mõtelda mitte.