Kolga lahe saared

Kolga lahe saared, täpsemalt Keri, oli mu ammune plaan. Aeg aga mudkui kulus ja kuidagi ei suutnud ennast kokku võtta. Lõppuks tuletas Martin mulle meelde, et ma polegi teda oma "uue" jahiga sõitma viinud. Milles küsimus. Nädalavahetusel Kolga lahele. ok

Paraku asjaolud muutusid ja Martin nädalavahetusel tulla ei saanud. Pole probleemi. Mõte oli juba soojaks istutud, nüüd tuli ta veel ära muneda. Indrek suutis oma naisukese pehmeks rääkida, lapsed ära organiseerida (naisele) ja paarimees oligi olemas.

Jahikese lasime vette Salmistus. Tuult ei olnud. Kohe üldse mitte. Logistasime siis mootoriga Pedassaarele. Kõndisime toreda ringi mööda kohalike vaatamisväärtusi. Peab ütlema, et meeldis. Kui ma tahaks kõik oma sünnipäevad saartel pidada (Helin loe nüüd tähelepanelikult) siis ma helistaksin RMK-sse paneksin 800 eeguga kinni pedassaarel oleva väga laheda majakese ja peaksin pidu seal. Mõni aeg hiljem külastasin sama saart ka laste ja naisega ning ikka tundus lahe. Sama tegi ka Indrek ja ka temale ning isegi ta naisele meeldis. Proovisin mis maitse on rohul mis kasvab paadi alla ehk antud juhul siis sildumispurde külge (loe meie hernereisi ja kangetest näljastest meremeestest kellel muud polnud.) Ei olnud hea. Ok kõris just ei karjunud aga tunne oli just kui oleks juukseid söönud.


Edasi sõitsime läbi Rohusi ja Umblo vahelisest väinast ja randusime saare edelapoolsel küljel. Mõtlen siin, mis mul sellest saarest meelde jäi. Üks hirmus suur ja jäme pihlakas. Palju murtud kajakad, kelle kered olid söödud aga kondid ja suled lipendasid rannaniitudel. Kõige omapärasem oli aga ohtralt piimatoodete, näiteks peti ja koore kilepakke. Hakkasime seda saart Indrekuga omakeskis Petilooma saareks ehk Petissaareks kutsuma. Nimed tuleb anda ikka omapära järgi.

Mõnus oli see, et tuul tõusis. Juba oli põhjust purjetada. Jätsime Petissaare tüürpoordi võtsime kursi Koipse idarannikule. Kuna puhus väga mõnusalt, ei raatsinud Koipsele aega pühendada ja peagi oli ta juba seljataha jäänud. Kiirus püsivalt 6+ sõlme ja naeratus meetreid ahtrist järgi lehvimas. Juba hakkas natuke lainet tegema, aga meie mõnu see ei rikkunud. Pigem vastupidi. Ühes tuule tõusuga kasvasid ka plaanid. Nüüd oli juba kerge kava Aksi või Pranglini purjetada. Sest purjetada oli nii mõnus.

Meil ei olnud kanget napsu kaasas. Õllega aga ei tahtnud vana narrida. Nüüd juhtus see mis taolistel kordadel ikka juhtub. Kuivõrd Valge daami regatil oli üks tüüri hoidev varras korduvalt üritanud üles tõusta, siis sai ta enne paadi vettelaskmist hoolikalt splindiga kinnitatud. Vana aga kangutas splindi ära ja kuna ma OLIN OLNUD hoolikas siis ma varrast ka sõidu ajal ei kontrollinud. Ehk lühidalt teatas Indrek ühel hetkel et alles on jäänud vaid üks tüür kuna teine abitult mööda vett lohiseb ning parajasti varrast kõveraks väänab. Jah varras oli kõver ja merel seda parandada ei saand. Raske südamega keerasime purje kokku ja tõmbasime mootori käima. Kallis tuul aga puhus niisama ühtegi purje lükkamata. Seeeest lükkas ta kokku päris korraliku laine. Sellele andis lisa ka Rammu saarerele tõusev põhi. Kokkuvõttes oli mootoriga tüürimine päris lõbus. Paat käitus siiski korralikult ja kordagi mootorit veest välja ei tõstnud. Mõne teise jahiga oleks see kindlasti juhtunud.

Podistasime siis Rammu põhjapoolsest otsast mööda saare taha varju ja siis mööda liitsihti kaldale. Nagu me olime otsad kinnitanud saabus meid vastu võtma foorumlane Kussu, kes oma suvemajale parajasti katuse peale lõi. Kohtumine oli ootamatu aga südamlik. Kussu laenas meile haamrit ja oma vanaisa talu vundamendi nurgakivi, millepeal ma tüüri tiftile jälle esialgse kuju tagasi andsin. Ka saime teada mida saarel vaadata. Käisime siis majaka otsas kauneid vaateid silmitsemas ja kohalikus surnuaias. Teise majaka otsa ronida ei tahtnud kuna ülevalt kostsid iga krõbina peale lindude erutunud hääled. Tornide linnud on mul mõnevõrra hell teema (loe Osmussaarereisi). Me ei kohanud hr Käo metsikuid lambaid, kelle vill on nii paksuks kasvanud, et sealt püssikuul läbi ei lenda. Ilmselt olid nad tuulepoolsel rannikul ennast jahutamas. Käisime siis ujumas (jälle) pöörasime nina mere poole ja asusime tagasiteele. Hoides silmad lahti nägemaks kohaliku vaatamisväärtust Vitukivi (mida me aga üles ei leidnud)

Laine jäi saarte taha. Purjetamine oli aina mõnu. See oli esimene kord minu praktikas, mil me meelega purje päris trimmi ei tõmmanud, et mitte liiga kiiresti Salmistusse jõuda. Valisime ka võimalikest kõige pikema ringi. Tuul jäi järjest vaiksemaks ja vaiksemaks. Salmistu ees oleks nagu keegi ventilaatori seisma pannud. Merereis oli lõppenud ja tuul oli ka otsas.

Tagantjärgi mõtlesin, et kui me oleksime suure hurraaga Pranglini purjetanud siis oleks tagasi jõudnud vast alles öösel. Kokkuvõttes sai Hea Meremeeste Hoidja ilmselt meie kavast paremini aru kui me ise ja kohendas neid pisut realistlikumaks. Tänud talle selle eest.

Salmistus ujutasime paadi slipile ja kohaliku külarahva (ning mõneti ka minu) üllatuseks tõmmbas Yaris kupatuse ka kerge vaevaga järsust slipist üles. Kolga laht vääris ootamist ja ootamist vääris ka selle suve üks mõnusamaid tuuli. Keri jäi seekord siiski avastamata. Alla paari päeva ei ole nii pikk retk koos saartekülastustega ka võimalik. Ehk siis järgmine kord.