Toibumise faasid

Olgu kohe ära öeldud, et järgnev post lõbustab peamiselt mind ennast, mis on kogu selle blogi peamine (ainus?) mõte. Radi tshevoo (pealisülessanne) nagu oma kunagise teatriteooria õppejõu Inna Taarna rõõmuks nüüd ära märkida saan (kunagi jõuame ka pealis-pealisülesande deklareerimiseni) . Kui te esimese paari lõigu peale ära tüdite, siis ärge edasi lugege... paremaks ei lähe. Aga mis sa teed ära, purjetada on minujaoks juba liiga külm.


Seoses uue Garmini gpsi ostuga sirvin siin parajasti ohvriabi voldikut ja saan palju targemaks.
Õnnetusest toibumine võib jagada nelja faasi
Shokk

• kaos ja segadus (oli täiesti olemas)
• eitamine ja mahasurumine (oli ka see... see ei saa tõsi olla kuskilt peab normaalsem kaart ilmuma)
• apaatia või hüperaktiivsus (istusin natuke aega ja siis läksin keetsin endale kohvi)
• paanika (oli ka seda)
• nutt ja naer vaheldumisi (pojad naersid, tütar nuttis)
• kannatanu käitub nagu laps (koguaeg)

Selles faasis vajab inimene turvalisust, kaitset, hoolitsust ja võimalust oma tundeid välja elada.

Reaktsioonifaasis
Ei too kõiki vorme välja, sest minu puhul toimus peamiselt Ratsionaliseerimine ehk intellektualiseerimine (on üks viis üle saada valusatest ja tunneterohketest juhtumitest. Siia kuulub rääkimine tehniliste, meditsiiniliste või majanduslike terminitega. Seda võib nimetada ka afekti isoleerimiseks, kuna olukorra tunneterohke sisu surutakse maha.)

Reaktsioonifaasis tuleb tegelikkus aeglaselt taas esile ning elu läheb edasi, samas võivad tekkida unehäired, õudusunenäod, elatakse läbi seesmist kaosetunnet, tühjust, kurbust, isolatsiooni ja enesetapumõtteid, võidakse kasutada stimuleerivaid või rahustavaid aineid.
(On tekkinud unehäired. Peamiselt küll mu naisel, Mai-Liisil, aga ka mul. Parim ravi on häire õlapeale võtta ja mööda tuba ringi tammuda ja kõikuda kuni krooksudeni. Mai-Liisil on omad meetodid. Märksõna lakteeruvad/ei lakteeru. )

Läbitöötamisfaas
Ohvri suhtumine on realistlik ja juhtunut aktsepteeriv. Kriisist saadud kogemused muutuvad jõuvarudeks. (selle faasi tegin ma läbi täna hommikul)

Muutustega kohanemise faas
Selles faasis aktsepteerib kuriteoohver juhtunut isegi siis, kui see on jätnud arme ning inimene suunab end taas väljapoole. Elu läheb edasi.

(õhtuks ma jõudsingi siia faasi. Mis siis ikka elu läheb edasi. Lõppeks ma leidsin selles gpsis ka palju head. Näiteks oskan ma ise kaardiparandusi teha. Mõned väga hõredad kohad ma juba joonistasin paremaks. Tegelt päris huvitav. Trükkisin endale umbes 100 lk erialast kirjandust. Põnev)

Aga järgnev lõik teeb muidugi natuke ärevaks

Leidub kuriteoohvreid, kes ei jõua kunagi oma ohvrireaktsioonidega lõpule, kes jäävad toimunud kuriteost lõputult rääkima kõigile inimestele ning kes vajavad pidevat kindlust selles, et neid ikka kuulatakse ning kellel seeläbi on risk jääda üksi ning muutuda kibestunuks. Siin tuleb esile tugiisikute tähtis ülesanne abistada kuriteoohvrit nii (toetus, nõuanded jms), et rasketest läbielamistest saaks lõpptulemusena elukogemus, mis arendaks kuriteoohvrit kui isiksust

Lõpetuseks mõned enne ja pärast pildid (mitte kuridegu vaid kohanemist või kohandamist). Vabandan telefoniga tehtud piltide kvaliteedi pärast