Kas kirjutamine tasemel, "Mall läks metsa korjas seeni ja marju, siis läks koju ja rääkis juhtunust emale" on ikka vääriline. Äkki peaks lõhkuma mõtetepeeglid, et sõnade hammasratastest jääksid järgi vaid hambad (I. Laaban). Või on küsimus pelgalt vormis ja tegelikult tuleks teksti värsistada õigustamaks tema loomist. Näiteks Kivisildnik kirjutab sisult Malle läks metsa aga vormilt poeesiat. Järgmine post võiks siis olla jambis, daktülis, trohheuses või minupärast amfibrahhis. Või ajaks Eesti rida ja kirjutaks hoopis algriimis? Tõsiseltvõetavuse huvides on tarvis aegajalt näidata intellektuaalset musklit. Mälupilt: kui Kivaste Jaanus kasutas ettekandes sõna obstsööne tundus see Locki Reinartile nii amüsantne. Samas kui Aime Tahvel kasutas kõnes amüsantne tundus see kõikidele idiootne.
Ankruketi lõpp on laulu algus... järgmine lõik (nagu kõik edasised postid) on vabavärss.
Mall läks metsa
korjas seeni ja marju
siis läks koju ja
rääkis juhtunust emale
Juba parem. Või tegelikult las jäävad vaid tähed. Nagu üksikute laetud elektronide sähvatused kõiksuses, enne maailma loomist. On see vast alles tundlikus.
M a l l l ä x m e c a
k o r & s s e e n i & m a r j u
s i i s l ä x k o j u &
r ä ä k i s j u h t u n u s t e m a l e
No comments:
Post a Comment