Pojaga lahe(l)

Viimasel ajal on kirjutamine kuidagi soiku jäänud. Pole nagu midagi tähelepanuväärset juhtunud kah. Aga:

Möödunud laupäeval käisime pojaga merel. Kuna me oma päästevesti olime välja laenanud ostsime Pirita paadipoest uue. Esimene haruldane asi juhtuski poes. Hr Soots, kes on alati kõikide ostjatega tõre ja mossis, naeratas. See muidugi ehmatas hullusti ära. Samahästi võiks mu koer mulle hommikul tere ütelda. Tegin ruttu, sääred.

Konna sain vette lihtsalt aga üksi masti peale ei saanud. Poja on selleks tööks veel liiga väike. Kutsusin siis appi kaatrit vettelaskvad noored ja pidin kuulama kommentaare stiilis öö see paat ikka püsti seisab või äää, ööö sa oled ikka mingi vale masti kaasa võtnud äää jne. Nojah. Smalltalk nasevajetsa. Ma elan metsas, ja praktiliselt juhuslike inimestega ei kohtu. Ei oska mina võõrastega kalambuuritseda või kildu rebida. Mast fikseeritakse seest poldiga, mille tarvis on seal õhutusluuk. Ähmiga keerasin seda alguses valepidi ja see kiilus kinni. "Noh nii nüüd tuleb veel kommentaare" mõtlesin. Aga ei tulnud. Ju ma olin sama kurja olemisega kui Soots nii et abistajad põgenesid tagasi oma kaatri juurde. Väike pingutus, luuk lahti, polt kinni, mast peal.

Puri sai eelmise sõiduga vatti ja tatti nii, et ahtriliik oli meetrikese jagu lahti rebenenud. Niisiis on uue purje vajadus nüüd juba paratamatu (mite et enne sinna midagi parata oleks saanud). Vahepeal oleksin nibinabi SailLoftist purje saanud aga kui ootamatult kasvas purje hind kokkulepitud 10500 kroonilt 17 000 siis ma loobusin. Kokkuvõttes kaotasin selle tõttu lühikesest suvest kuu.

Laupäevase sõidu eripära oli see, et tuult praktiliselt polnud. Ega ma muidu polekski julgend poega kaasa võtta. Niisiis venisime krüssus ümber kuulimuna. Sinna sõites tulid vastu paar väikest jahti, kes parajasti Piritale tagasi sõitsid. Kui kuulimuna ümber tiir tehtud üritasin neile järgi saada. Mõne aja möödudes läks see ka õnneks. Niisiis sai jälle kinnitust, et Konn sõidab kiiremini kui aeglased jahid kes ei tea, et nendega võisteldakse. Konna kiituseks tuleb veel ka ütelda, et laias kokpitis oli väga mugav küllili padjal lösutada, samal ajal kui kõik teised tüürimehed ümberringi pidid ebamugavalt plasti peal istuma.

Kuna poja oli joonud 1,5 l jääteed, siis algasid igasugused sellega seotud hädad. Ahtril pissimisega sai ta tublisti hakkama, aga ühe teise häda pidime olude paranemiseni edasi lükkama. "Hei mis asjaga sa sõidad" hõigati väikselt matšreis jahilt. "Rana Aliger," vastasin. Keegi ei saanud midagi aru. Ma ise arvan, et nõnda on Ladina keeles lendav konn. Metsas elamine ikka sotsiaalset vilumust ei treeni.

Viimasel ajal on kõigil purjetajatel mood sildumisel mootorit mitte kasutada. Eks ma siis tegin kah samamoodi... keegi ei näinud ega plaksutanud.

Hädadele leidsime lahenduse, purjeka pakkisime kokku. Masti mahavõtmine oli küll raske aga ma ei tahtnud enam abilisi kutsuda. Pungestades sain siiski hakkama. Nägime mõnd sõpra ajasime juttu. Poja käis veel mõned korrad pissil ja lõpuks sõidsime tagasi koju.

ps. selleks et kindel olla, et meri pojale ikka meeldima hakkab tasub mõned šhokolaadid kaasa osta. Pojale meeldis


pps. Ma nägin et inimesed pildistasid meid. Kui ei tee tüli paluks pilti endalegi. Paneks siia iluks kõigile vaadata.