Quatar või Eesti

Käisime Eeroga Pirital sõitmas ning üks härra VTAst vaatas äratulles mu paadi pabereid. Tuli välja et ostumüügi leping ja LYS mõõdukiri on eesti bürokraatja jaoks liiga vähe. Niisiis tuli jaht kuhugi rgistrisse saada. Eestis on jahiregistreerimiseks püha kolmainsus ARK, VTA ja Jahtklubide Liit. ARK tahab registreerimise eest 600 VTA ülevaatamise eest 140. ok ok. Aga Jahtklubide Liidu 1000 krooni selle eest et nad saadavad nimekirjast järgmise purjenumbri tundus liiga kallis ja ajas pilli lõhki. Uurisin võimalusi jahti Rootsi registrisse saada. Rootsi VTA vastas, et laias laastus tahaksid nad registrisse siiski vaid Rootslaste paate või siis paate mis peamiselt rootsis sõidavad. Ühesõnaga päris ausalt poleks ma nende registrisse saanud. Lisaks oli seal veel mõned detailid mille ajamine oleks mõneti tülikas olnud. Saatsin meili Libeeria ja Panama konsulitele UKs. Paraku ei ole kumbki asjamees siiani vastanud. Kuulasin erinevaid hümne. Valisin millist oleks hea suupilliga mängida. Kõige sobilikum tundus Quatar http://gbgm-umc.org/country_profiles/countries/qat/Anthem.stm Paraku mu Araabia keel on väga vilets. Ka ei osanud ma Quatari VTA kontakte kuskilt leida.
Niisiis raske südamega palusin ma VTAl jaht mootorpaadina arvele võtta. Ja paadis mängime ikkagi Eesti hümni. Aga purjenumber on jätkuvalt SWE1.

Laevatatav siseveekogu

Mõtlesin et teen pojale väikse merepisikuga nakatuskuuri. Nii käreda paadiga nagu Go Five on merel käimine neljaaastastele veel liiga vara. Lugesin just MM sarjas ilmunud lugu 7 jalga kiilu all ja jõelaevnike elu tundus kaunil nõukogude kodumaal nii ilus. Mitutuhat kilomeetrit siseveeteid pole meil kuskilt võtta, aga ka Emajõgi tundus täiesti hää plaanina. Mõni õepoegadest pidi kah kaasa tulema.

Veeremine või lohisemine
Esimene episood seiklusest juhtus 24 km enne Tartut (Holliwoody lähistel), kui mu käru rehv arvas, et 11 aastat ausat teenistust on piisav ja otsustas ära katki minna. Kui lahkuda siis ikka pauguga, nii et traat väljas. No tore, kärul tagavararattaid pole. Helistasin abi järele. Isa tõttas kärulaenutusse, küsis kas rattast kah laenutavad... Ei laenuta. Ok siis tuleb terve käru laenutada ja ratas alt ära kruvida. Müüa ei osanud seisukohta võtta. Võttis siis istekoha ja mõtles natuke järele. Pole nagu ette nähtud aga keelata ka justkui ei saa.

Samal ajal 24 km põhjapool kõmpisime meie Holliwoodi Bensiinijaama poole (100 m). Käru sõitis mööda ja äi luges käigult tal rattapoldid üle. Täpselt nagu meil tarvis oleks. Ostsime nats süüa ja asusime tagasiteele. Seesamane käruga auto oli meie haige ees kinni pidanud. Vahemaa oli kauge, jookseks, vehiks kätega, aga nagunii ei jõua. Aga ei, auto pööras tagasi ja küsis kas see katkine on meie treila? Ja ja. Noh kruvis siis oma oma käru küljest tagavararatta ära ja andis meile.
"Aa telefoninumber kah. Kui kunagi Tartust läbi satun siis helistan ja küsin tagasi"
Nojah väga tore, suured tänud muidugi.

Nakatumine
Jõudsime Tartusse. Start Emajõele pidi olema järgmisel hommikul. Poja tundus imelikult viril. Kraadisin teda. Ta oligi juba nakatunud, aga mitte merepisiku vaid mingi muu pisikuga. Kontrollisime veel ka järgmisel hommikul. Palavik polnud vähenenud, pigem vastupidi. Vahetasime kärul igaksjuhuks mõlemad rehvid uute vastu. Olime pisut nõutud. Õhtuks oli selge, et Seiu matkama tulla ei saa. Vanaema lubas siis niikaua hoida, kui MaiLiis Tallinnast kohale jõuab. Meie õepojaga kärutasime jõeäärde.

Matk
Paadi lasime vette Emajõe suudmes Võrtsjärve ääres. Seal on suhteliselt madal, nii et vabamasse vette pääsemiseks tuli G5 kreeni kallutada. Ja varsti me podistasimegi mööda jõge Tartu poole. Kell näitas 2010.


Mingil hetkel tüütas mootorimürin ära ja proovisime lihtsalt ulpida. Kiirus oli natuke üle paari sõlme. Tüürida oli oluliselt raskem ja iga liigutust tuli pikkalt planeerida. Aga paat oli siiski juhitav. Kõnelesime möödaminnes kohalikku telkiva paadimehega. Küsisime kus oleks hää koht laagrisse jääda. Ta soovitas Pedjat pidi natuke ülese sõita. Seal olla ka kaks RMK puhkekohta. Kuna me sõitsime veevooluga koguaeg edasi, siis jutu lõpp läks kaduma. Puhkekohast me puudust just ei tundnud, sest magada saime laevas. Kuna pime hakkas pääle tulema keerasime mootori käima ja panime nats vunki juurde. Varsti tuligi vasakult Pedja suue. Emajõe vesi oli pruun aga Pedja jõgi paistis must. Sõitsime suudmest natuke ülesvoolu ja sidusime paadi puu külge kinni. Aeg oli juba hiline (ca 0000). Saabusid sääsed. Viskasin tonkad sisse ja läksime magama.

Nägin ööläbi unes erineva suurusega kalu nii et hommikul oli mõnevõrra üllatus, et kala polnud ussi puutunud. Samas positiivne oli see, et ei pidanud kartuleid koorima. Tegime siis purgirosolnikut.

Emajõgi on sobilik kruiisimarshuut neile kellele meeldivad avarad vaated. Tüüpiline kallas oli roog ja pokud. Harva mõni üksik puu või salu. Sääsed meid ei tüütanud. Küll külastasid regulaarselt parmud ja kiilid. Siiski oli õhkkond sõbralik ja lahkarvamusi meil nendega polnud. Käisime ujumas ja peesitasime päikese all. Igaksjuhuks ujusime kordamööda, sest vool oli tugev ja ankur on nii nagu on. Plaan oli õhtuks Tartusse jõuda, nii et hoidsime mootori podisemas. Proovisin palju välja jookseb. Sain 7 sõlme. Siiski ei olnud selline kiirus tarvilik, nii et reeglina hoidsime kiiruse 5 sõlme juures. Pildistasin ja märkisin slipikohti. Tõsisem tsivilisatsioon algas natuke enne Tartut. Jõepeal tuli vastu kaater, skuuter, lodi ja üks rataslaev.
Kvissentaalis sõitsime slipi kõrvale randa ja jäime transporti ootama. Kaatrimehed vedasid jõepeal suuska ja tekitasid laineid. Jõe põhi oli kivine ja lained kolkisid paati vastu neid. Sõitsin siis natuke edasi paadisilla juurde. Kvissentalis on muide kaks betoonist slippi. Üks on otse sadamas teine natuke ülesvoolu. Sadamas oleva slipi kasutamine on 50 kroon, teine on vist tasuta. Mõningane vaev oli paadi veest väljasaamine sest isa auto ei jõudnud treilerit välja sikutada. Kasutasime siis vintsi. Tuli tublisti vändata, aga slipilt me siiski üles saime.

Lõppsõna
Kuigi kõik läks teistmoodi kui plaanitud, oli matk siiski mõnus. Tavalise mootorpodistajana on G5 väga stabiilne ja turvaline. Sobib hästi rasedate naiste ja laste vedamiseks. Paadis magamine oli ka väga ok. Natuke liiga keeruline oli kajutiluugi katte sulgemine seest poolt. See tulek nats ümber teha.
Jahi jätsin Tartusse, sest plaan on jaanipäeva paiku Saadjärvele minna.

Lohusalutuur

Enne pikemat lastematka Emajõel tahtsin ka pisut purjetada. Niisiis läksime Sveniga merele. Alguses ma mõtlesin, et sõidaks Pakritele, kohapeal tundus aga tuul pisut vali, 9 m\s maksimum 11. Otsustasime sõita siis teisele poole. Alguses väga konkreetset sihti polnudki, aga asja edenedes mõtlesime, et käiks siis äkki Keila Joa suudmes ära. Purjel olid rehvid sees ja ka kursi valisime terava, nii et väga ülejõu kallutama ei pidanud. Laine oli päris kõrge ja sest põhjatuul tõi lselle randa otse avamerelt. Minutis korra lõi paadi alt ikka tühjaks. Imelikul kombel ei visanud aga eriti vett tekile. Lõpuks sain aru ka mida kiilu küljes see teine ots teeb. Kõvas laines hakkas kiil ette-taha pendeldama. Otsaga sai see siis kinni tõmmatud.
Mõningad raskused olid jõesuu leidmisega. Ma ei mäletand täpselt milline see jõesuu merelt vaadates välja nägi. Olen seal mõned korrad käinud, aga mälupilt oli Vääna jõesuuga segunenud. Asja edenedes leidsime ikka õige koha üles. Rannale lähenedes sõidsime napilt mööda kivist, mis oli suur nagu maja aga mida kaardipeal polnud. Küll aga saime kerge põksu just jõeshuhu sisse sõites umbes täpselt keset jõge). Kas see oli sellest, et laine veel pisut peale käis ja me sattusime orgu või sellest, et meil polnud kiil täiseti üles keritud ei tea. Ka seda kivi ei olnud kaardil. Õnneks ei olnud midagi hullu ja paadile märke külge ei jäänud.

Sõitsime siis paadi liiva kinni ja tegime kerge eine. Väljas kuuldus mulistamist, mõtlesime, et hüljes vist, aga ei Kalev Kesküla hoopis. Ah mis seal vahet on. Kui mõnulemise osa läbi, siis tarvis jälle karmi mereelu elada.

Podistasime siis jälle merele. Nüüd oli tuul tagant ja kiirus oli märgatavatl suurem kui enne. Laine lükkas mõnusalt ja üldse oli väga mõnus. Enne Lohusalu hakkas millegipärast lainet tõstma, kuigi tuul näis vähenevat. Igaljuhul jooksis päris põnevaid "päeva tegijaid" põhjaalt läbi. Podistasime siis jällegi slipi juurde tagasi ja sidusime jahi terassi külge kinni.

Kolasime siis vähe ka sadamas ringi. Heidsime sõbralike pilke B31 le. Genua kate laperdas. Pingutame ära või... ei tea nagu võõra inimese jaht.... Kurask hing ikka ei kannatand pingutasime ikkagi katte ära.

Uurisime veel lähedalt Mac Gregor 26M. Piilusime aknast sisse, siis tuli välja, et omanik asjatas kah jahis. Palusime siis uudishimu eest vabandust ja ametliku audiensi. Täitsa tore cruiser. Kajutis saab püsti seista, lahendused on läbimõeldud. Kõik nääb täidsa net välja. Ma arvan et isegi Mai-Liis julgeks sellega sõitma tulla aga noh muidugi kõik mu purjetajatest sõbrad kustutaksid mu numbri telefonist.

Ega siis muud. Kola kokku ja minekit. Õhtul ütlesid reie ja säärelihased oma arvamuse kallutamisest. Oleks jala selle maa ära kõndinud, oleks ilmselt vähem tundaandnud.

Musklivoor

Kas kirjutamine tasemel, "Mall läks metsa korjas seeni ja marju, siis läks koju ja rääkis juhtunust emale" on ikka vääriline. Äkki peaks lõhkuma mõtetepeeglid, et sõnade hammasratastest jääksid järgi vaid hambad (I. Laaban). Või on küsimus pelgalt vormis ja tegelikult tuleks teksti värsistada õigustamaks tema loomist. Näiteks Kivisildnik kirjutab sisult Malle läks metsa aga vormilt poeesiat. Järgmine post võiks siis olla jambis, daktülis, trohheuses või minupärast amfibrahhis. Või ajaks Eesti rida ja kirjutaks hoopis algriimis? Tõsiseltvõetavuse huvides on tarvis aegajalt näidata intellektuaalset musklit. Mälupilt: kui Kivaste Jaanus kasutas ettekandes sõna obstsööne tundus see Locki Reinartile nii amüsantne. Samas kui Aime Tahvel kasutas kõnes amüsantne tundus see kõikidele idiootne.

Ankruketi lõpp on laulu algus... järgmine lõik (nagu kõik edasised postid) on vabavärss.

Mall läks metsa
korjas seeni ja marju
siis läks koju ja
rääkis juhtunust emale

Juba parem. Või tegelikult las jäävad vaid tähed. Nagu üksikute laetud elektronide sähvatused kõiksuses, enne maailma loomist. On see vast alles tundlikus.

M a l l l ä x m e c a
k o r & s s e e n i & m a r j u
s i i s l ä x k o j u &
r ä ä k i s j u h t u n u s t e m a l e

Osmussaar... tehtud.

Sai siis Peep kaasa kutsutud ja mootorit proovitud. Ilmaga läks nii nagu läks. Tuult ei olnud, vihma sadas ja sooja oli ca 18 kraadi. Noh ega meie ilma ei tee, nii et olgu siis nii. Lähtesadamaks võtsime Dirhami.

Tekkis väike mõttevahetus kas kasutada Peebu Navarat või minu Yarist. Lõpus valisime siiski Navara. Kuulu järgi oli Dirhamis korralik slipp. Ma ise küll seda viimati seal ei näinud, aga ega ma ei otsinud kah.

Kohale jõudes sadas paksu vihma. Istusime Peebuga autos ja jõime õltsi. Kui vihm natuke vähemaks jäi, läksime slippi otsima. Aga, kõigile teadmiseks, Dirhamis slippi pole. Sadama kõrvalt läheb liivane rand suht laugelt merre. Lasime siis seal paadi vette. Rigamises olen pisut osavamaks saanud aga sujuva tegevuseni on veel areneda. Tõmbasime mootori esmakordselt käima. See ei läinud päris raskusteta, sest vahepeal olin suutnud unustada liturgia mida enne käimatõmbamist vaja teha (Menaide liturgias on minut letargiat /"Rroosi Selaviste" I. Laaban). Kraan lahti, tuulutus lahti, toores välja, gaas õigesti, tõmme. Mina nokkisin vanu teadmisi ükshaaval. Lõppeks hakkas mootor siiski normaalselt popsuma. Vihma sadas jälle kõvasti. Jätsime mootori popsuma ja kolisime ise autosse vihmavarju. Kaua seal ikka istud, meri kutsub. Ja läinud me olimegi.


Sebisin omi asju ja unustasin Peebule ütelda, et ta liitsihile hoiaks. Kui gpsi käima saime siis esimene asi mida ta ütles oli Obstical ja kohe oli seda ka kuulda. Mina lasin parajasti kiilu alla ja see kolksas vastu kivi. Tõstsime kiilu jälle ülespoole ja sõitsime siis ikka liitsihile. Edasi käitusime heade meretavade kohaselt. Podistasime umbes 3 sõlmese kiirusega Osmussaare poole. Ühel hetkel sai venimisest villand. Keerasime gaasi kolmveerandi peale. Nüüd näitas logi 6 sõlme. Täiesti ok kiirus. Poole tee peal panime mootori seisma ja tõmbasime purje lahti. Imelugu, oligi natuke tuult. Natuke tuult tähendas 5 sõlme kiirust. Enne saart korjasime purje jälle ära ja podistadime randa mootoriga.


Nina randa sõita ei saand. Umbes 3 m jäi puudu. Vesi oli natuke alla põlve. Lobistasime siis paljaste jalgadega läbi vee kaldale. Kohe tulid kohalikud Iiri/islandi vms veised meid uudistama. Kui nad olid oma huvi rahuldanud tormasid hullud loomad kaloppiga rannaheinamaal nii, et vesi lompides lendas. Peab tunnistama, et kaloppiv veis on kummastav pilt.



Keetsime suppi ja kui kõhud täis läksime saarepeale vähe kolama. Minge vaadake ise. Ilus saar. Palju lambaid hoiavad maa korras. Söövad võsa ära.

Röövellike fashistlike vallutajate vastu Osmussaart kaitsnud punaarmeelaste memoriaali juures oli uhke betoonvaatetorn Ronisin vaadet nautima. Eelviimane korrus oli kinnine betoonist komorka. Selle ühes nurgas vedeles üks laskemoona kast, kaan lahti. Minule, korraliku inimesena, lahtine kaan ei meeldinud. Lükkasin selle kinni. Kasti tagan kargas selle peale välja kormoran, kellel oli seal pesa. Oi ma ehmatasin. Kormoran kakerdas mööda põrandat ringi ja näis kaaluvat kas põgeneda ülemisest või alumisest luugist. Lõpuks astus lohakalt, kukkus alumisest luugist alla ja lendas minema.

Käisime veel radari ja majaka ja kabeli juures. Oleks lahe kui saarel saaks jalgrattaid laenutada. Aga eks kõik areneb tasapisi.


Äraminnes üritasin põhjas istuvat bulbi mootori tagurpidikäiguga lahti sikutada. Bulb lahti ei tulnud aga mootor murdis ühe 1.5 cm paksusest kinnitusplaadist puruks. Ma olin vist mootori liiga kõvasti sinna kinni keeranud. Nüüd oli väike vääne sellele liig. Eks ma pean selle sistemi nats paremini läbi mõtlema. Õnneks mul veel vineeri on.

Säästulahendused ei tööta. Ronisin siis vette ja lükkasin käsitsi paadi ujuma. Nüüdseks oli tuul täiesti vaikinud. Sadanud vihm tekitas paksu udu. Juba 200 m kaldast ei olnud saart enam näha. Podistasime Dirhamisse tagasi.

Navara suutis küll paadi sisse lasta aga välja tõmmates kaapis auto end pehmesse, vihmast märga, liiva ja käru liigutada ei jõudnud. Sadamakapten ajas sõbra traktori kurjaks ja tõmbas treileri sellega välja.

Treileri tuledesse oli vesi sisse läinud ja põletas auto tagatulede kaitsme läbi. Muu asja käigus unustasin ma oma ülekabariidilise veose lataka maha. Nii, et tagant vaadates helkisid ainult käru helkurid.

Nüüd lõpu kirjutan pateetiliselt:
Ja nii, helkurite vilkudes kuuvalguses, kadusid kaks rändurit koos paksu rohelise purjelauaga öhe. Vastu uutele seiklustele.

Ja nüüd banaalselt:
Kojujõudes hakkasin Elisale outlooki presentatsiooni tegema. Kui magama sain oli kell 3.30.

Mõtlemise edasiarendus ümbermõtlemine

Olles jõudnud alumiiniumprofiilmootorikinnitusega peaaegu lõpuni mõtlesin ümber. Äi tundunud hää. Nüüd tegin nii, et panin mootori ikkagi tolle roostevaba pulga külge ahtris keskel. Tegin sinna korraliku kinnituse (ühtegi lisaauku puurima ei pidanud). Grootsoodi ploki kolisin ahtrist paadi keskele, sinna kus oli enne Harkeni plokk. Harkeni plokist kasutasin stopperit aga plokk ise jäi üle. Harken ja Lewmar sõbralikult näe, ulatasid teine teisele nüüd käe. Nii et mul on nüüd üks üleliigne kõrriga Harken.

Katarinal oli peli vändale Lewmar sisse pressitud ja ma lugesin seda vist 1000 korda iga sõidu jooksul. Nüüd eelistan väntasid millele pole midagi peale kirjutatud. Muidugi ei ole Go fivel ühtegi peli. On ainult kiilukergitamise mehhanism koos anomüümse vändaga.

Selleks, et groot ikka kinni oleks panin plokile alla suure roostevabast terasest lätaka. Vahe tihtisin epoplastiliiniga. Tundub et Go five on suhteliselt õhukeselt ehitatud. Töö käis kajuti kõige tagumises ja madalamas osas. Kõrgust on seal 15 cm.

Ümbermõtlemise tõttu jäi üle arvestatav kogus roostevabu kruve ja polte, mille ma juba ära jõudsin osta. Sain ka teada, et mootorikinnitusel püsib aerosool värv/krunt seljas vaid niikaua kuni sinna ühtegi mootorit kinnitatud pole. Nii pisikest kogust epokrunti ja korraliku värvi osta ei saa.

Üritan siin mingi päev uut süsteemi katsetama minna.

Mootor rootor, Peeter eeter

Meil on nüüd mootorpaat. St minu roheline purjelaud sai endale mootori.
Tõsielusarja Go five otsib mootorit osavõtjate ring oli, nagu ikka, esialgu suur ja lai. Need ei vaata tagasiii, need ei vaata tagasii.

Mina kui arvutiinimene tegin exelisse tabeli, kus oli erinevate tootjate mootorite andmed ilusasti kirjas. Teostasin võrdlevat analüüsi. Valikus jäi pinnale kaks mootorit: HONDA 2,3 ja Tohatsu 3,5.
Hääd kuljed Hondal
1. kerge kaal,
2. õhkjahutus.
Mured:
1. Olematu teenindus (Boat und Bike House ei tule päris mitmete eri allikatele tuginedes üldse oma esindusülessannetega toime.)
2. väike jaks
3. müra

Priit väitis, et tema mikrot Voosist vastutuulega üles lükata 2.3 eriti ei jõudnud. See tekitas kõhklusi.

Tohatsu oli mõnevõrra kallim, aga ma sain tänu Randelile nats alla kah, nii et kokkuvõttes võitis 1. suurem jaks
2. väiksem müra
3. sõbramehe hind

Aga mootor on 6 kilo raskem. Mootor on ka mõnevõrra suurem. Ma täpselt ei mäleta kuidas Honda mu paadi perra sobis, aga Tohatsu tahab korralikku kinnitust. Kui lihtsalt järgi panna hakkab segama kas tüüre või grootsooti. 18 või 20 kilo ei ole ka nii kerge, et vajaduse korral suvalt tuppa tõsta ja vastupidi.

Ostsin siis 101 eegu eest alumiiniumprofiili ja teen sellest ja keruingipuust kinnituse. Homme saab ehk valmis.

Muide mootor on veel nii uus, et bensiinipaagist võiks vabalt kohvi juua. Hetkel ei ole ma teda kordagi käima tõmmanud ega bensiini sisse valanud.